“Vestlusõhtute tulemusena said linti üheteistkümne inimese meenutused ja mõtisklused Betti Alverist,? ütles Ants Paju. “Salvestused töödeldakse ja kirjutatakse CD-plaatidele, mis leiavad koha loodavas Betti Alveri muuseumis. Vabandan tagantjärele kuulajate ees, et esimestel vestlusõhtutel keskendusime liiga palju puhta heli kättesaamisele ega mõelnud piisavalt sellele, et kõneleja publikule kuuldav oleks. Hilisematel kohtumistel kuuldavusega enam probleeme poleks pidanud olema.?
Nagu varem lubatud, jõuab vestlusõhtutel räägitu ka raamatukaante vahele. Kui alguses kavatseti kõigi esinejate tekstid lindilt maha kirjutada ning siis kõnelejatele endile redigeerida anda, siis nüüdseks on selgunud, et lindi mahakirjutust tahavad saada vaid Viiu Härm ja Paul-Eerik Rummo ning Irene Leisner, teised koostavad Jõgeval kõne all olnud teemadel uue kirjaliku teksti. Lehte Hainsalul, tõsi küll, pole seda enam teha vaja, sest tema kirjutas tervikliku essee valmis juba enne Jõgevale tulekut ning kandis selle siin lihtsalt ette. Raamatus saavad sõna ka kaks inimest, kes vestlusõhtutele esinema ei jõudnud: vanameister Jaan Kross ja Eesti-Soome kultuurisilla ehitaja Eeva Lille.
“Raamatu väljaandmisega “loksusid? asjad õigesse paika,? ütles Ants Paju. “Selle võttis teha Tartu kirjastus Ilmamaa, kelle profiiliga see vägagi sobib. Kes raamatut toimetama hakkab, seda ma praegu veel ei tea, aga kui kõik läheb plaanipäraselt, on meil 23. novembril, st Betti Alveri sajandal sünniaastapäeval, mil uus muuseum uksed avab, sellele kauaoodatud asutusele lisaks CD-dele üle anda ka see raamat.?
Ühe kastitäie Betti Alveri teemaga seotud raamatuid on muuseum tänu vestlusõhtute projekti käigus tekkinud headele sidemetele Eesti Kirjandusmuuseumiga tegelikult juba saanud. Samuti väikese osa Aili Paju raamatu “Betti, kibuvits õitseb? hiljutise kordustrüki tiraazist: kordustrükki toetas nimelt ka Betti Alveri Fond. Nii et ühtekokku jätab vestlusõhtute projekt muuseumi kogudesse päris toeka jälje.
Ühtsustunne
Niisama tugeva jälje jätab see ilmselt sarjas ühel või teisel viisil osalenutesse.
“Me ise ei pannud seda, kuidas õhtust õhtusse kasvas kuulajate kiindumus Betti Alverisse ja omavaheline ühtsustunne, niiväga tähelegi, küll aga tajusid seda meie külalised,? ütles Ants Paju. ?Betti Alveri muuseumi sõprade seltsile on juba praegu tugev alus pandud, sest see Alveri loomingu ja isiksuse järele janunev inimkogum, kes igal vestlusõhtul kohal oli, ei kao ju kuhugi.?
Alveri loomingu ja isiksuse tundmisele on Paju sõnul tugeva aluse pannud juba Jõgeva Gümnaasiumi ja Betti Alveri Fondi poolt korraldatavad koolinoorte üleriigilised luulepäevad ?Tähetund?. Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja noored näitlejad aitasid läbi viia ka vestlusõhtuid, kandes ette sarja projektijuhi poolt igaks õhtuks spetsiaalselt valitud palasid Alveri loomingust.
?Liblikapüüdja noorte kiitmisega polnud vestlusõhtute külalised kitsid,? ütles Ants Paju.
Samamoodi said külalistelt kiita muusikalisi vahepalu pakkunud Jõgeva muusikakooli õpilased. Ants Paju on aga külalislahkuse ja saali kujundamise eest tänulik kultuurikeskuse rahvale.
Õigel ajal
Ants Pajul on tagantjärele väga hea meel selle üle, et vestlusõhtute korraldamise idee tuli talle pähe õigel ajal. See ei võimalda mitte ainult räägitu Betti Alveri ümmarguseks sünniaastapäevaks raamatukaante vahele saada, vaid võimaldas publikul ka iga vestlusõhtu rahulikult läbi ?seedida?, enne kui uus kohtumine uue infoga peale tuli.
?Mäletan Jaan Krossi viimast juubelit, mil eesti ühiskond ragises nagu vana rehepeksugarnituur, mis on liialt suure viljavihu alla neelanud,? ütles Ants Paju. ?Juubilar ise, keda intervjueerijad hordide kaupa ründasid, oli vaevatud, rahvas aga ei suutnud vastu võtta liiga suurtes annustes kaela tulvavat Krossi-teemalist infot. Seepärast ongi mõistlikum suure looja suurjuubeli tähistamine pikemale ajavahemikule jaotada.?
Hea meel on Ants Pajul ka selle üle, et vestlusõhtute sari tihendas koostööd Jõgeva ja Tartu kultuurirahva vahel. Et just Betti Alver, keda mõlemad linnad ?omaks? peavad, võiks olla see, kes ühistööks põhjust annab, sellele viitas Hando Runnel juba viis aastat tagasi Tartu linna delegatsiooniga Jõgeva linna päevadel käies ja koos mitme välisriigi diplomaatidega kesklinna pärnapuid istutades. Selleks, et Tartu-poolseid abilisi tänada, olidki sarja viimasele vestlusõhtule peale peaesineja Sirje Oleski kutsutud Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg ja Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher.
?Minu jaoks oli vestlusõhtute sarja vedamine avastusterohke ränd, mille kestel ma avastasin enda jaoks näiteks Mustvees sündinud ja USAs surnud kirjandusteadlase Aleksander Aspeli, kes muuhulgas Alveri loomingut käsitlenud,? ütles Ants Paju. ?Hakkasin selle rännaku kestel mõistma ka seda, et uhkeks ja paindumatuks üksiklaseks sõjajärgses nõukogude Eesti kultuuriruumis võimaldas Betti Alveril jääda temasse juurdunud veendumuste kimp. Ning et just üksindus oli see hingeseisund, milles Alver ihus oma sõna selgeks ja täpseks.?
RIINA MÄGI
