Et just Airi Rütter kängurumaa eestlaste juurde rahvakultuurikonsultandiks sattus, selles on “süüdi” Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi sekretär Merli Kleinert. Austraalia Eesti Seltside Liidu juhatuse liige Ene-Mai Reinpuu pöördus nimelt tema poole palvega selline konsultant leida ning Airi võimeid hästi tundva inimesena pakkus Merli seda mitmekülgset ülesannet just talle.
Kuu aja jooksul jõudis Airi läbi käia Austraalia suuremate linnade Sydney, Melbourne’i ja Adelaide’i Eesti majad ning kohtuda sealsete tantsurühmadega.
“Juba kodus sõiduks valmistudes olin jõudnud otsusele, et ma ei saa Austraaliasse minna range õpetajahoiakuga ning hakata sealsetele eesti tantsijatele dikteerima, mis õige ja mis väär. Vaatamata sellele, et meie ja nende rahvakultuuril on ühised juured, on neile juurtele pikkade lahusolekuaastatega kasvanud juba eraldi tüved ning see, mis meil õige, ei tarvitse seda olla seal,” ütles Airi. “Nii et seletasin lihtsalt, kuidas meie üht või teist asja teeme ning jätsin kuulajate otsustada, kas nad tahavad seda edaspidi teha meie moodi või jätkata vanas vaimus. Ilmselt oli see õige lähenemine: nii ei tekkinud minu ja sealsete tantsijate vahel võõrastust ning küsijaid ja küsimusi jätkus.”
Film kui võti
Et oma juttu näitlikustada, võttis Airi Austraaliasse kaasa 75-minutilise videofilmi, millele oli jäädvustatud detsembris Jõgeva kultuurikeskuses Jõgevahe Pere rahvatantsijate ja -muusikute, segarühma Kaaratsim ning meeskoori Mehis osavõtul toimunud simmaniõhtu.
“See Põltsamaa videomehe Ellar Sügiste poolt väga professionaalselt tehtud film oli nagu võti, mis avas tee kuulajate südamesse,” ütles Airi. “Vanemad tantsijad vaatasid seda suisa pisarsilmil ja laule kaasa lauldes. Üks vanaproua ütles pärast filmi vaatamist, et tal hakanud kogu keha juuksejuurtest jalataldadeni surisema.”
Film, mille koopia kinkis Airi kõigile kolmele Eesti majale, andis kätte ka edasised vestlusteemad ja tekitas kokkutulnuis huvi mõnegi tantsu vastu. Paljud filmis nähtud tantsud olid Austraalia eesti tantsijatele aga Airi üllatuseks juba tuttavad.
“Sealsed tantsijad olid terased küsijad: ükskõik mida ma ka ei öelnud, pidin oskama seda ka põhjendada, muidu olin kohe jännis,” ütles Airi.
Rahvarõivavöö kandmise asjus ta sealsete tantsijatega arvatavasti päris ühele lainele ei jõudnudki: kuna sõjaeelses Eestis oli levinud komme rahvariidevööd sõlme siduda ja lahtised vööotsad pikalt rippuma jätta (et see nii oli, teab Airi oma vanaema vanade piltide põhjal), siis oli päris raske Austraalia tantsijatele selgeks teha, et õigem on vöö mitmekordselt ümber keha “kerida” ja ots vöökihtide alla peita.
“Tegelikult pole ka sõjaeelseis rahvarõivaraamatuis, mis nii mõnegi Austraalia eestlase kodus säilinud, ühelgi pildil lahtisi vööotsi lehvimas näha, nii et võib-olla jäädi mind siiski uskuma,” ütles Airi.
Sõrve laager
Austraalias puutus Airi kokku igas eas tantsijatega. Kõige rohkem tuli tal siiski tegelda laste ja noortega, sest kuus päeva veetis ta kakssada kilomeetrit Sydneyst põhja pool asuvas Point Wolstoncroftis toimunud eesti laste ja noorte traditsioonilises suvelaagris: lõunapoolkeral on praegu ju teatavasti südasuvi. Kuna laagriplats asub mõnevõrra Sõrve säärt meenutaval poolsaarel, on kokkusaamist hakatud nimetama Sõrve laagriks.
“Sõrve laagrit korraldatakse selleks, et Austraalia eri piirkondades elavad eesti noored omavahel tuttavaks saaksid ning et nende sidemed eesti kultuuriga tugevneksid. Kuna Sõrve laagrist on kauneid mälestusi juba mitmel Austraalia eestlaste põlvkonnal, siis tulevad laagrisse meelsasti kas laste-lastelaste saatjate või vabatahtlike töötegijatena ka vanemad inimesed. Laupäevasel-pühapäevasel päeval kasvas laagriseltskond oma paarisajapealiseks,” ütles Airi.
Iga laagripäeva kavas oli dance workshop ehk tantsu õpituba, mida juhendasid kahasse Airi ja Adelaide’i noor, eesti-inglise segaperest pärit tantsujuht Chris Härm.
“See nägi rohkem nii välja, et mina õpetasin Chrisi ja tema lapsi, sest eesti keele oskajaid ei olnud laste hulgas just palju: enamik neist on ju sündinud juba segaabieludest,” ütles Airi.
Veel olid laagri päevakavas nn ESTO tunnid, mis kujutasid endast eesti laulude ühislaulmisi. Sealgi oli Airi põhijuhendajale Maia Lautenbachile abiks: tema mängis saateks akordioni, iirlane Kieron Scott kitarri.
“Kõige rohkem sai nalja “Eideratta” laulmisega. Refräänis tuleb laulda “vurr-vurr-vurr-vurr-vurr-vurra”, aga inglise keeles õiget r-häälikut ju polegi. Sellele vaatamata laulsid kõik agaralt kaasa,” ütles Airi. “Ja oli siis lastel üldiselt eesti keele oskusega kuidas oli, Eesti hümni ja “Eesti lippu” laulsid kõik peast ja ilusas eesti keeles.”
Eestlaste suur arv ja eesti kultuuri elujõulisus Austraalias oligi Airi jaoks selle reisi kõige suurem üllatus. Tõsi: kui esimestel Austraalia eestlaste põlvkondadel olid tantsurühmade etteotsa võtta veel Eestis sündinud ja siin rahvatantsu õppinud juhendajad, siis nüüdseks on nad kas siitilmast lahkunud või vanaduspuhkusele jäämas. Uue põlvkonna juhendajate teadmised põhinevad aga n-ö eelkäijate vahendatud kogemusel.
Sestap janunevadki sealsed tantsurühmad kodu-Eesti spetsialistide nõuannete järele. Sest rahvatants on üks rahvusliku tegevuse haru, mis eesti juurtega noori alati on huvitanud ? ka siis, kui nad eesti keelt selgeks pole suutnud õppida. Nii et tants aitab sealset eesti kogukonda koos hoida.
Austraalia eestlastest ja nende kultuurielust Airi Rütteri pilgu läbi saab pikemalt lugeda laupäevasest Vooremaast.
RIINA MÄGI
