August Kitzberg ja Oskar Luts

August Kitzberg on sündinud 29. detsembril 1855 Laatre vallas Saarde, Halliste ja Lätimaa vahel. Veidi kauem kui veerand sajandit oma elu lõpu poole elas Kitzberg Tartus. Siin nad Kuremaa järve äärest pärit Lutsuga tuttavaks saidki.

Kahe täiesti erinevatesse põlvkondadesse kuuluva kirjaniku sõprus ei ole igapäevane asi. Oskar Lutsu võis võluda August Kitzbergi juures oskus olla täpne ladusalt. Vallakirjutajana pidi Kitzberg tundma talu-elu.   Kuid ta ei kirjuta sellest kunagi igavalt. Kitzberg ei ole protokoll ? nagu tema asjaaja-mine vallas ja hiljem Postimehes pidi olema. Ta ei klaari oma loomingus arveid. Ta katsub teisest inimesest aru saada.
 
Oskar Lutsu loomingus on tema üheks probleemiks minevik. Luts ei kirjutanud kaugemast ajaloost, kuid minevik on teda mõtlema pannud. See võis olla Esimene maailmasõda, kuid tõenäoliselt oli see midagi varasemat. August Kitzbergi loomingus on minevik oluline analoogiliselt. Selle vahega, et temal polnud Lutsult juurde õppida, ent Luts on Kitzbergilt õppinud kindlasti.
 
August Kitzberg alustas kirjanikuna vene isevalitsuse sügava reaktsiooni aastail. Ta ei alustanud aga truu alamana. Ta on algusest peale rahvuslane. See ei tähenda sugugi, et ta oleks rõhutatult mulk.  August Kitzbergi teemaks on üldisem rahvus ja nimelt meie oma. See oli põhimõtteline probleem juba Kitzbergi noorpõlves, tema kaasajas.
Kuid mulle on August Kitz-berg ennekõike kirjanik, kes oskab muheleda. Nali võib olla ropp või räme, labane või jõhker. See võib olla ka võllanali. Viimast pooldan minagi, esimesi ma eitan. August Kitzberg paneb kõigepealt muhelema ja sellest muhelusest võib puhkeda ka naer. Naer on tigeduse ja kurjuse eitus. Tigedus pöördub alati inimese, järelikult ka tema  enese vastu. Muhelus seevastu on suunatud inimese kasuks.
 
Oskar Luts, mõnikord pisut rämedam kui August Kitzberg, pidi seda mõistma. Mõlemad on väga head jutustajad. Tihtipeale lubatakse enesele see lihtsustus, nagu oleks  kirjanik  jutustaja ainult siis, kui ta kirjeldab midagi. Kirjanik jutustab ka siis, kui ta annab edasi teiste kõnet. Ka kõnet peab oskama kirjeldada, sest ? millal on parem refereerida, millal tsiteerida, millal aga hoopiski lasta kõnelda inimesel endal. Kitzberg valdas seda kunsti. Tema-aegne vallakirjutaja ei olnud munitsipaalpoliitik, nagu võiks öelda praeguste moesõnadega. Kuid kaheldamatult mõistis ta vahet inimese elu ja protokolliraamatu vahel.
 
Sedasama vahet mõistis ka apteekrikogemusega Oskar Luts. Üks asi on retsept kui ettekirjutus, teine ? kuidas sa Punsli eli tegelikult timmid.
 
Kahjuks ei ole protokolle August Kitzbergi ja Oskar Lutsu omavahelistest kohtumistest. Vaevalt said need kohtumised olla väga pikad. Päris kindlasti lugesid nad aga teineteist. Ega mõelnud sellele, et Kuremaa järve ja Halliste jõe vahele jäävad Emajõgi ja Võrtsjärv.
 
Nad said kokku mõtlemises.

PEETER OLESK