Assikverre Anna Haava tuba asutama hakates telliti kõigepealt Kavastu harrastuskunstnikult Aita Mõtuselt poetessi Haavakivi külas asunud sünnikodu makett, mis valmis täpselt raamatus avaldatud pildi järgi. Seejärel hangiti juba fotosid ja muudki nii muuseumide kui ka sugulaste abiga. Tänaseks on Anna Haava toas asuva kummuti sahtlites juba loendamatute muuseumis veedetud tundide tulemusena hulganisti väärtuslikku materjali, kirjavahetust ja muid uurimusi. Unustusehõlma oleksid need ilmselt jäänudki, kui siinsed ärksad inimesed poleksid hakanud omakandi poetessi vastu sügavamat huvi ilmutama, leides, et Anna Haava on Eesti kultuuriloos tänamatult tagaplaanile jäänud ning paljugi olulist tema elust ja loomingust läbi uurimata.
Linda Olmarul suurim ?süü?
Aastate eest kodukanti Kääpale elama asunud Linda Olmarul on Anna Haava mälestuse jäädvustamisega alustamises kindlasti oluline osa. Mitte just esimeses nooruses otsustas ta omandada omal ajal saadud näitlejaharidusele lisaks teise kõrghariduse Tartu Teoloogia Akadeemias. Et ta aga just sealt saab kätte teeotsa põhjalikumaks süüvimiseks Anna Haava pärandisse, ei osanud ta ilmselt õpinguid alustades arvata.
Kirjanik Lehte Hainsalu oli ühele Linda noorele õpingukaaslasele Katrin Kuljusele soovitanud diplomitööna uurida Anna Haava seni avaldamata vaimulikku luulet. Katrin on pärit Rakverest, kus Lindagi olulise osa oma elutööst teinud, ning teadis ka Linda suurt huvi luule vastu. Nii andiski ta Lindale ühe eksemplari oma diplomitööst. Et Anna Haava vaimulikku luulet polnud kunagi avaldatud, tundus uskumatu, et ta sellel teemal üldse luuletanud on. Põhjalikumal süvenemisel hakkaski hargnema mõte seada kokku kava Anna Haava luulest. Et saabumas oli poetessi 140. sünniaastapäev, valmistaski Linda kava ette. Et luuletused olid talle endale väga südamelähedased ja kutselise näitlejana suutis ta need veenvalt ette kanda ning poetessi kuulajatele lähedasemaks muuta, kutsuti teda ka kodukandist kaugemale esinema.
Viiendat korda esines ta kavaga Laiusel ning seal tegi keegi kuulajatest ettepaneku heategevuslikuks korjanduseks. Lindal oli nimelt tekkinud mõte anda kunagi välja Anna Haava luulekogu, mis hõlmaks kõiki luuletusi, sealhulgas ka vaimulikke, mida seni enamasti võib vaid käsikirjadena kirjandusmuuseumist leida. Järgmistel esinemistel liitusid kavaga ka Merle Müür ja Merike Jaanisk. “Need kaks noort aatelist naist laulavad fantastiliselt Anna Haava sõnadele loodud laule,” kiidab Linda. Nüüdseks on luulekavadega käidud läbi peaaegu kogu Eesti. Korjandustega on kokku saadud 22 000 krooni, Lindal kogu ette valmistatud ning isegi eessõna kirjutajaga põhimõtteline kokkulepe olemas. Trükikulud on aga teatavasti mitmeid kordi suuremad. Nüüd oleks aeg appi tulla neil, kelle võimuses rahasid liigutada.
Ainsana Eestimaal
Palal ja Assikveres, Anna Haava kodukandis, tähistati 2004. aasta oktoobris pidulikult Anna Haava 140. sünniaastapäeva ning kohapeal anti välja koguni luulevihik ?Üht laulu sullŽ tahaksin laulda…?. “Üheski eesti ajalehes peale kohaliku Pala lehe ei olnud Anna Haavast sel puhul juttu,” tõdeb Halliku Hariduse Seltsi eestseisja Mare Nõmm nukralt.
See oli siinsetele inimestele märguandeks, et on viimane aeg asuda tegevusse, muidu ei teatagi varsti enam Anna Haavast midagi. Möödunud aasta 13. augustil jõutigi niikaugele, et avati Halliku Hariduse Seltsile kuuluvas Assikvere rahvamajas Anna Haava tuba. Avamisel oli kohal ka Meeta Haldre Tartust, kes kõneles säravalt sellest, kuidas ta aastaid oli olnud Anna Haava lähedane peretuttav ja sõber.
“Tegime vähemalt selle asja ära. See on nüüd ka Eestimaal ainus Anna Haava tuba, edaspidi võiks niimoodi välja kasvada tema muuseum,” leiavad Halliku Hariduse Seltsi naised. Igatahes on kõik senine teoks saanud vaid siinsete inimeste heast tahtest ja sügavast huvist. Praegu pole veel jõutud täpsemalt sellele mõelda, kuidas huvilised edaspidi Anna Haava tuba külastada saaksid. Sel juhul peaks keegi seal pidevalt kohal olema.
Anna Haava polnud erak
Tänaseks on seltsi liikmed küll üksi, küll kahekaupa palju tunde Tartu Kirjandusmuuseumis veetnud ja uurinud kõike Anna Haavasse puutuvat, eriti tema kirjavahetust kaasaegsete Aino Tamme, Elisabeth Auna, Juhan Luigaga ja teistega. Vähemasti väite, nagu oleks Anna Haava olnud suletud inimene, on kindlalt ümber lükata suudetud. “Lausa ehmatav, milline kandepind on tema puhul vaimsusel,” märgib Tiiu Müürsepp.
Kirjadest selgub, et kui on olnud tegu poetessiga sama meelt inimesega või vaimse teemaga, on ta olnud vägagi avatud, küll aga jäänud suletuks kõigele raha ja võimu puutuvale. Loomingusse süüvimisel on avastatud mitte ainult lüürikat, vaid ka lausa rahvalikku huumorit. “Anna Haava loomingust võiks ka ühe humoorika kava teha,” on Linda Olmaru veendunud.
Palmipuudepühal loeti aga Assikvere rahvamajas Anna Haava kirju. Kohale tulid ümbruskonna inimesed, kellele tema elu ja looming huvi pakub. Seekord oli süvenetud põhjalikumalt neisse kirjadesse, mis luuletaja oli saatnud omaaegsele ühiskonnategelasele ja arstile Juhan Luigale. Kirju olid käinud kirjandusmuuseumis enne seda lähemalt uurimas Mare Nõmm ja helgi Vaga. Viimane oli seadnud need ka loetavasse kirjapilti. Meeleolu aitasid lauludega taas luua Merle Müür ja Merike Jaanisk.
Et 13. märtsil möödus Anna Haava surmast viiskümmend aastat, on siinkandis tänavune aasta luuletaja surma-aastaks nimetatud ning see kirjade lugemine ei jää kindlasti ainsaks ettevõtmiseks. Kirjanik Rein Põdraga on kõneldud juba ka näidendi kirjutamisest Anna Haava 145. sünniaastapäevaks 2009. aastal. Materjali kogumiseks on Halliku Hariduse Seltsi inimestega ühinenud kodukanti tagasi tulnud muusikuharidusega Pille Palm.
Kellel on Anna Haavaga seotud mälestusi, fotosid või muud materjali, võiksid võtta ühendust kas Mare Nõmmega (49 401 Assikvere, Pala vald, Jõgevamaa) või Linda Olmaruga (49 301 Kääpa, Saare vald, Jõgevamaa).
VAIKE KÄOSAAR
