Hillarit ja tema keraamikust abikaasat Meedit teatakse eelkõige keraamikakogujatena. Hillari kollektsionääriampluaa on tegelikult palju laiem. Viimasel ajal on teda eriti huvitama hakanud Eestis toodetud klaas.
“Klaasikogu oli mul ükskord varemgi, aga ma likvideerisin selle ära,? ütles Hillar. “Mul oli kinnisidee, et pean endale saama Enn Kippeli raamatu “Kui Raudpea tuli?, millest tollal liikus Eestis ainult väheseid enne sõda ilmunud eksemplare. Käsmu meremuuseumi asutajal Aarne Vaigul oli see raamat pakkuda ja ma andsin talle vastu kaks kartulikotitäit vanu pudeleid, mis nüüd tema muuseumis seisavad.?
Tagantjärele ei jõudnud Hillar ennast ära kiruda: paar aastat hiljem ilmus Kippeli raamatust kordustrükk ning see muutus kõigile kättesaadavaks. Uuesti klaasi koguma sundis teda aga üks kummaline seik. Läinud Hillar ükskord kalale ja loksunud tasapisi paadis, kui äkki nägi eemalt enda poole ujumas pruunikat pudelit. Lähemal uurimisel osutus see tsaariaegseks venekeelsete kirjadega A. le Coqi tilgakujuliseks pudeliks, mis kollektsionääride hulgas vägagi hinnatud.
“Nägin selles märki, sõnumit, et tuleb uuesti klaasiga tegelema hakata,? ütles Hillar.
Praegu peab ta oma klaasikollektsiooni uhkuseks täiskomplekti Meleski klaasivabrikus toodetud apteegipudeleid. Neid toodeti Hillari teada tsaariajast kuni nõukogude aja alguseni ning tosinas erinevas mahus ? viiest viiesaja grammini. Kandiliste pudelite külgi kaunistab karika ja mao reljeefne kujutis.
Nii täielikku Meleski apteegipudelite kogu pole Hillari sõnul ka Meleski klaasimuuseumis eksponeeritavas Ville Drevingi erakogus. Just Dreving oli see, kelle käest Hillar kuulis, et ka 1960. aastatel poodides müüdud kuuseehted olid toodetud enamasti Meleskis. Allakirjutanule pakkus Hillari ehtekarbi sisu igatahes suurt äratundmisrõõmu: mõni selline jõuluvana (ehk tollase nimega näärivana) või majake peaks mu lapsepõlvekodus tänini alles olema.
Pudelite hulgas on eriti hinnas need, millel sildid küljes. Ühe vaat et liitrise pudeli sildilt võib lugeda, et selles müüdi koolitinti. No kirjutati siis ikka palju! Ka viina müüdi vanasti suuremates pudelites kui praegu. Veerandpangesest ?t?etvertnoist? on paljud kuulnud, aga mitte kõik pole sellist pudelit oma silmaga näinud. Hillari kogus on neid mitu tükki.
Terroristid Jõgeval
Klaasist vähem ei paku Hillarile huvi vanad postkaardid ja fotod, eriti need, mis Jõgevamaad puudutavad.
?No Juhan Reimannile ma selles osas just vastu ei saa, aga ega palju alla ka ei tahaks jääda,? ütles Hillar muiates, kui oma postkaardialbumi välja tõi.
Ainuüksi Laiuse linnusevaremete vaatega kaarte on selles kuus lehekülge, on aga ka Põltsamaa lossi ja linna, Jõgeva, Mustvee, Palamuse, Sadala, Pala ja teiste siinsete tuntumate paikade vaateid ning sündmuste kajastusi. Viimast liiki fotodest on ühed haruldasemad 1924. aasta Jõgeva rongiõnnetust ja Jõgeva pangamaja sarikapidu kajastav. Rongiõnnetus leidis Hillari andmetel aset 1924. aasta suvel 300 meetrit Pedja jõe sillast Tartu poole ning selles sai surma kümme inimest.
“Mõnede allikate väitel eelnes 1924. aasta 1. detsembri ülestõusule rida sabotaaziakte ja Jõgeva rongiõnnetus oli ühe sellise tagajärg,” ütles Hillar. “Relsse liiprite küljes hoidvad naelad olid välja kangutatud ja rong jooksis rööbastelt maha.”
Postkaarte ja fotosid on Hillar leidnud antikvariaatidest, klaasesemeid vanakraamilaatadelt. Vahel on talle aga lausa helistatud ja öeldud, kus midagi saadaval on: tema kollektsionäärikalduvusi teatakse juba natuke.
Vabrikumärk hinnas
Mõistagi ei ole kuhugi kadunud ka Ümarate keraamikakogu. Vastupidi: seegi on tasapisi täienenud. Näiteks mõnede keraamikute diplomitööde võrra: kunstnikud on ise huvitatud olnud, et need kusagil kohases paigas säiliksid. Erilise uhkusega näitas Hillar ka paari sellist eset, mida asjatundmatu silm uunikumiks pidada ei oskakski. Näiteks kogukat telliskivi ja keraamilist võrguraskust.
“See on arvatavasti XVIII või XIX sajandil käsitsi valmistatud tellis, mille ma tõin ära ühest Tartu-lähedasest mõisast,” ütles Hillar. “Terve mõisahoone müüdi kivihaaval ? 30 krooni tükk ? maha ja viidi ära Saksamaale.”
Hillar lisas, et niisamuti taheti maha müüa Jõgevamaal asuv Rutikvere mõis, aga selle ehitamisel kasutatud segu osutus nii tugevaks, et müüre ei suudetud koost lahti võtta.
Lihtsa võrguraskuse väärtus seisneb Hillari sõnul aga sellele pressitud märgis: Siimusti keraamikatehase eelkäija, Joosep Tiimani savitööstuse märgiga esemeid pole just palju säilinud.
“Paljude esemete kohta on küll teada, et need on Tiimani vabrikus tehtud, ent vabrikumärki neile paraku peale pressitud pole,” ütles Hillar. “Hea, et too vanahärra, kelle käest ma võrguraskuse sain, märki märkas ning selle väärtuse ära tundis.”
Hillari lai kogumisampluaa on üks põhjusi, miks kümmekond aastat tagasi Ümarate õuele kerkinud savikaupade muuseumi uksel seisab praegu silt “Remont”: kuna keraamika peab ahtakest ruumi jagama klaasikollektsiooni, vana mööbli ja muuga, pole ekspositsioonil parasjagu n-ö kaubanduslikku välimust. Suveks loodab Hillar õue üles laduda väikese palkaida ning muu vanavara sinna kolida. Siis pääseb keraamikakogu taas täies hiilguses mõjule.
“Tegelikult on eramuuseumi pidamine palju tülikam, kui me esialgu arvasime,” tunnistas Hillar. “Sa pead kogu aeg n-ö saadaval olema, sest iga kell võib keegi tulla ja muuseumi vaadata tahta. Aga leivatöö tahab ju ka tegemist ja oma elu elamist. Nii et meelsamini ei räägiks ma muuseumist, vaid lihtsalt erakogust.”
RIINA MÄGI
