Eile oli pidupäev tuulest ja vilunevast ilmast hoolimata. Luualuule OÜ esitas oma aastaaruande! Kasutan siin võimalust lugupeet ämma tervitamiseks! Mulle jääb lõpuni aru saamata Oskar Lutsu hambateritus ämmade kallal. Tegelikult kuuluvad ämmad inimkonna parimate tütarde hulka. Või oli nii, et Karl Martin Uhhuul ja Saamuel Pliuhkamil lihtsalt ei vedanud?
Kuna oli aruande esitamise viimane päev, tegin lahti firma pangaarve. Firma oli tegelnud luuletuste kirjutamise, luuletuste lugemise, luulelavade kujundamise, elektriseadmete parandamisega ning saanud selle eest tulu. Viimane laekumine on vist geneetiline – omaniku isa oli elektrik. Firmat juhtis tegevdirektor ning ainuomanik Jaanus Järs, kes oli tööle võtnud luuletaja Jaanus Järsi. Ilmselge korruptsioonijuhtum ning huvide konflikt. Üks oli teise värvanud ilma igasuguse konkursita lihtsalt sugulussidemete ja tutvuste põhjal. Teine oli aga esimese juurde tööle pugenud ilma igasuguse konkursita, sest kedagi paremat lihtsalt ei olnud võtta. Alguses, kui firmal veel raha polnud, pöörduti veel kolmanda isiku, kodanik Jaanus Järsi poole, kes sisustas firmale ruumid, ostis materjale ning seadmeid. Sellest hoolimata ei olnud firma omanik maksnud midagi ei luuletajast töölisele ega kodanikust heategijale.
Aga tegusid oli tehtud, tulu oli saadud ja see on ühe firma juures põhiline! Lugupeet ämm pani selle kirja, kuhu vaja. Seejärel tegi väimees ettepaneku, et ka kulud võiks kirja panna. Arved ning tšekid kõik puha olemas. „Jäta!“ hüüatas ämm. Väimees oli seda käsklust varemgi kuulnud ning otsis nüüd pilguga kassi, kes diivanit kraabib. Kassi ei olnud kusagil näha.
Järgmisena tegi omanik ettepaneku kasutada osa saadud tuludest firma osakapitali sissemakseks. „Jäta!“ kõlas uuesti. Raamatupidajate kuivas ning kasinas keeles tähendas see, et kirjaoskamatute protsent on ühiskonnas endiselt erakordselt kõrge.
Pangavormingud tehtud, asusime vormistatud aruannet esitama. Siin avanes mulle järjekordne võimalus PIN-kood sisestada. Tehtud, aga ei midagi. See roll osutus ootamatult tähtsaks. Veel üks kord, veel. Arutu hulk ettevõtjaid üle Eesti oli korraga aru saanud, et aru anda ikkagi tuleb. Lõpuks avanes aruanne ka kinnitamiseks.
Embasime kõik koos sõbralikult ämma. Kes, küsite? Eks ikka omanik, luuletaja ja kodanik. Siis korraldasime kiire koosoleku firma edasise arengustrateegia paikapanemiseks. Esmalt tegi luuletaja ettepaneku osta vabade vahendite arvelt üks eksootiline soojamaareis nagu paremates peredes kombeks. Ei, mitte hõlptulu väljapumpamiseks, vaid just firma arengu huvides. Loominguline komandeering. Uued silmapiirid, kogemused, kontaktid ja muu selline. Reklaam, maailma vallutamine, teate küll.
Sellise plaani hääletasid omanik-tegevdirektor ja kodanik-investor maha. Tulevikus oleks vaja firma kindlasti börsile viia, aga mida sa viid, kui luuletaja kõik ära raiskab. Peaks ikka mõtlema jätkusuutlikult, nii, nagu väikeses maakohas kombeks. Kulme kibrutades ning vastastikku nägusid tehes valmis plaan B, mis hääletusel 2:1 ka läbi läks. Luuletaja ei saanud järjekordselt muud peale seikluse.
Plaan on järgmine. Kõigepealt teeb omanik aktivate arvel väljamakse investorile. Arved ja tšekid on ju olemas, ei mingit susserdamist. Firma on startinud, tõusnud tugevalt jalgadele, elab oma elu, võib seda endale lubada. Seejärel võtab investor firmalt saadud summa ja kannab selle firmasse osakapitali sissemaksuks tagasi. Osaühing saab korraliku summa ning liigub edasi seatud kursil.
Teavitasin sellest otsusest ka ämma. Ämm noogutas. Nii raamatupidajate, jalgpallurite kui lehelugejate keeles tähendab see üht ja sedasama. Otsus oli vastu võetud!
Siis tegi ka nuhvel taskus kõll. Klõpsasin ta lahti ja lugesin: „Luualuule OÜ majandusaasta aruanne on Tartu registriosakonda esitatud. Täname, et olete aruande elektrooniliselt edastanud. Registrite ja Infosüsteemide Keskus.“ Tänan minagi. Luule elab edasi!
JAANUS JÄRS
