Nõustun, et arstide ja õdede palk peaks hoopis suurem olema. Samas: lubatud palgatõusust 20% sellel ja 20% järgmisel aastal unistavad kindlasti paljud. Seega ? meedikute palgakasv on olnud avaliku sektori muu osaga võrreldes tunduvalt suurem. Seepärast torkab vägisi silma see ajahetk, mille streigijuhid on tööseisakuks valinud.
Üks streikijate liidreid, endine Riigikogu liige ja Arstide Liidu president Andres Kork lubas enne eelmisi valimisi kaotada arstijärjekorrad juba aastaga. Res Publica valitsuse ajal aga haigekassa nõukogu hoopis pikendas järjekordi. Just eelmise valitsuse ajal kukkus tervishoiu rahastamine SKP-st kõigi aegade madalaimale tasemele. Nüüd on see tõusmas. Ja nüüd nõuab arst-poliitik praeguse valitsuse käest iseenda tegamata töö heastamist. Streikinõudva Õdede Liidu president Ester Pruuden on Sotsiaaldemokraatliku erakonna liige, nüüd jääb vaid oodata, millise ringkonna kandidaat ta seekord on. Keskastme Meditsiinitöötajate Kutseliidu juht Inna Rahendi on aga ka varem sotside seas kandideerinud. Perearstide Seltsi esimees kuulub aga Reformierakonda. Valimised on ukse ees! Jälle saab kellelegi ära teha, kogu süü riigi kaela ajada ja oma populaarsust sellega kergitada. Kutseliitude poliitilised juhid kui asjaga kursis olevad inimesed peaksid teadma, et peale riigieelarve vastuvõtmist on äärmiselt raske palganumbreid oluliselt muuta. Nii et streik oli mõne erakonna valimiskampaania üritusena juba ammu kirja pandud.
Miks arste ei jätku?
Tervishoiu alarahastamisest ja streikimisest rääkides pole keegi öelnud välja puuduste algpõhjust. Meie haiglad tegutsevad samasuguste kasumit tootvate aktsiaseltsidena nagu Põltsamaa Felix või Werol.Vahe on vaid selles, et kui äriettevõte endale ise sissetuleku hankima peab, siis haiglatele annab riik raha otse kätte. Võtke ja püüdke ravida. Kuid viimastel lõpeb raha alati enne otsa, kui inimesed terveks saavad. Nii küsitakse jälle juurde ja kui juhtub, et seda raha, mida küsiti, ei saa, võib ähvardada ka streigiga.
Tervishoius on meil riiklik ja eraraha segamini. Meil on nii, et valitsus annab arstipalkadeks raha, ent lõplik sõna jääb haiglate liidu kui omaniku ja tööandja otsustada? Kuid mis õigusega otsustab üks eraõiguslik institutsioon minu kui maksumaksja raha üle, seades prioriteediks tasulise arstivisiidi ja järjekorrast möödaostmise ning lõpuks ka veel eraõiguslikule ettevõttele kasumi teenimise? Vähesed teavad, et me oleme Euroopas ainukesed, kus kõik haiglad on eraõiguslikud.
Terav kaadripuudus, mis arstide väljarände vähenemisest küll juba leeveneb, on tingitud ka sellest, et ülikoolist pole tohtreid piisavalt peale tulnud. Enam kui kümne aasta eest vähendati Tartu Ülikooli arstiteaduskonda tudengite vastuvõttu poole võrra, 135-lt 70-le. Rektoriks oli siis Peeter Tulviste ja sotsiaalministriks Toomas Vilosius. Sellest aastast taastasime vana riikliku tellimuse, kuid saaki hakkame saama alles mõne aasta pärast.
Miks mitte riiklik tervishoid nagu Põhjamaades?
Aga meenutagem omaaegset haiglavõrgu arengukava, mille eesmärgiks oli maahaiglate hävitamine. Rajada taheti seda ju mitmekümnetesse miljarditesse ulatuvale riigi tagatisega välislaenudele, hiigelhaiglate rajamiseks, kus tulusad ehituslepingud oleksid langenud ülemerenaabritele ja mille omanikutulu oleks hiljem Eestist välja läinud. Ehk sobiks meile hoopis paremini Põhjamaade riiklik tervishoiusüsteem? Näiteks Soomes kuuluvad haiglad omavalitsusliitudele. Tsentraalselt kehtestatud teenuste hindasid pole. Riik finantseerib ja otsustab ise. On tekitatud olukord, kus haiglad on huvitatud järjekordade lühendamisest, sest kui patsient läheb pika järjekorra pärast teise tervishoiuasutusse, peab raviteenuse kinni maksma ikka seesama nn. emahaigla, kust patsient pärit. Soomlastel on haiglasüsteem lihtne, ja käibel on selles vaid riigi raha.
Meil, vastupidi, kantakse riigieelarveline raha haigekassa vahendusel eraõiguslikku süsteemi ümber. Samas teeb haigekassa lepinguid ka eraarstidega ja rahastab neid. Suur osa arste töötabki haiglavõrgu haiglas vaid päeva või paar ning nädala ülejäänud osa võtab patsiente vastu erapraksises. Et oma raha kokku hoida, saadab ta erapraksises vastu võetud patsiendi analüüse tegema riigi poolt rahastatud haiglasse, kus ta ise jälle järgmisel nädalal vastu võtab. Arstid pole süüdi, nemad püüavad ja rügavad mitme koha peal, aga süsteem on selline.
Seega streigitakse olukorra vastu, mis on suures osas streikijate endi sünnitatud. Streigitakse selle valitsuse vastu, kes esmakordselt uue Eesti ajaloos mitmekordistas eelarves sotsiaalkulutusi, tõstis Nestori aegse 12-kroonise pensinitõusu asemel pensione üle 700 krooni ja tõi tervishoidu suure koguse lisaraha. Mina austan meedikuid ja tean, et enamus nendest tellimusstreigile ei reageeri, sest kui palgad tõuseksid vastavalt maksimumnõudmistele, langeks arstiabi kättesaadavus ja pikeneksid arstijärjekorrad.
Marika Tuus,
Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige
