Lugesin hämmastusega 18. juuni Vooremaas avaldatud keskerakondlase Marika Tuusi artiklit pealkirjaga ?Haigusraha vähendamise idee taga on eksmõõdukad ja Nestor?. Mulle tundub, et Marika Tuus ei tea ravikindlustusseaduse eelnõu tagamaid, sest antud juhul ajas ta lugejatele täielikku jama. Kuid teadmatus pole veel siiani kelleltki võtnud õigust arvamust avaldada.
Paistab, et Tuus ei tea, et osundatud ravikindlustusseaduse eelnõus tehti 2001. aastal näiteks ettepanek, mille järgi oleks tööandja jätkanud haigestunud töötajale palga maksmist 10 esimese haiguspäeva jooksul. Ja Haigekassalt oleks vastav kohustus ära võetud ning raha oleks saanud kulutada haigete ravimiseks. Selles küsimuses kokkuleppele ei jõutud, tööandjad alla ei andnud ning kõik jätkus vanamoodi. Tervishoiu alarahastamise probleem jäi püsima, süvenes ning kui kiiremas korras midagi ette ei võeta, muutub olukord veelgi keerukamaks.
Kas uus valitsus saab hakkama?
Täna on küsimus selles, kuidas saab Andrus Ansipi juhitav Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu valitsus hakkama tervishoiusüsteemi rahastamise reformiga. Otsuseid ja vastutust on juba mitu aastat edasi lükatud, lahendusi pole ei selle ega ka mitme eelmise valitsuse poolt tulnud.
Aeg aga jookseb ning ilmselt on ka kõige väheminformeeritud poliitikule jõudnud kohale karm tõsiasi: sotsiaalmaksu 13% osaga ei ole Eesti demograafilises situatsioonis võimalik samaaegselt ravida inimesi, maksta arstidele-õdedele inimväärset palka ja renoveerida haigemaju. Raha lihtsalt ei jätku. Tulemuseks on arstide tööleminek Soome ja Inglismaalening aastatepikkused järjekorrad Haigekassa eelarvest rahastatavatele eriarstiabi protseduuridele. Kui raha ei jätku, siis on ainult kaks võimalust. Esiteks kokkuhoid ja rahastamise ümberkorraldamine. Teiseks täiendav rahasüst riigi muudest tuludest. Ütlen ausalt, et ei minu ega ka teiste sotsiaaldemokraatide hinnangul ei ole kokku hoida enam võimalik. Sest siis tuleb kohe ka küsida: kelle arvelt? Jutud haigekassasüsteemi suurtest ülalpidamiskuludest kuuluvad muinasjuttude valdkonda, sest tõenäoliselt on tegemist Eesti kõige efektiivsema avalik-õigusliku asutusega, kui võrdleme jagatava ja jagamistoimingutele kuluva raha hulka. Rahastamise ümberkorraldamise õige nimi on vaesuse ümberjagamine ning sellele ei ole üldse mõtet aega raisata.
Vaesuse ümberjagamine
Teine variant ? tervishoidu lisaraha hankimine – tähendab taas uusi valikuid. Kellelt rohkem võtta? Millised tänased Haigekassa kulud saab katta riigi muudest tuludest? Kuidas suurendada riigi osalust jne? Tänane sotsiaalminister, Marika Tuusi kaaslane Keskerakonnast Jaak Aab on oma ettepanekud kümnekonna päeva eest teinud. Ja kahjuks on see segu vaesuse ümberjagamisest ja patsientide omaosaluse suurendamisest. Visiiditasude ja voodipäevatasude sisuliselt kohustuslikuks tegemine ei anna mitte kellelegi mitte midagi, aga patsiendilt võtab kindla summa. See raha, mis haiglal kulus senini selleks, et teha midagi uut, kuuluks siis igapäevase töö tegemiseks. Haigusrahadele ülempiiri võib panna, aga ei peapanema. Sest rahaline võit on väike. Kuni Eestis kulutatakse haiglahoonetele ja seadmetele neli korda vajaminevast vähem, ei toimu meie tervishoius mitte ühtegi positiivset muudatust.
Peaministri ?tööõnnetus?
Palju targem ei ole ka idee hakata haigushüviseid maksma alates neljandast haiguspäevast, suurendada visiiditasusid ning hakata haiglapäevade eest abivajajatelt raha võtma. Vahepeal peaministri ?tööõnnetuseks? ristitud inimvaenulik ettepanek ei ole kuuldavasti veel surnud, kuivõrd Ansip ise peab seda jätkuvalt heaks ideeks.
Ma ei taha kritiseerida värsket sotsiaalministrit. Temal pole 100 ametipäeva veel täis tiksunud ja enese kurssi viimine nii keeruka valdkonnaga võtabki aega. Veidi kummastav on aga see, et kõik pakutud ettepanekud tegelevad mõnekümne miljoni krooni tõstmisega ühelt realtteisele, kuid põhimõttelisi ümberkorraldusi teha ei taheta.
See on seda kummalisem, et need ettepanekud on tegelikult olemas. Näiteks on sotsiaaldemokraadid käinud välja idee, et perearstisüsteemi tuleb hakata rahastama riigieelarvest. Oleme pannud ette, et tööandjad saaksid maksuvabastuse töötajate tervise-edendusse tehtud kulutustelt (praegu erisoodustusmaksu all).
Sotsiaaldemokraatidele kuulub ka ettepanek maksustada dividendid sotsiaalmaksuga, samuti võtta ühekordselt haiglate renoveerimiseks reservfondist 500 miljonit krooni haiglavõrgu kaasajastamiseks. Kõik see tooks tervishoidu ligi miljard krooni aastas juurde ja parandaks tunduvalt arstiabi kättesaadavust. Ja meie arstid ja õed ei tormaks mujale tööle.
Opositsiooni kohta tavatsetakse ikka öelda, et nende töö ongi valitsuse kritiseerimine. Seekord on asi teisiti – sotsiaaldemokraadid on ulatanud valitsusele abikäe probleemide lahendamiseks. Siiani pole seda kätt keegi vastu võtnud. Aga me usume valitsuse õppimisvõimesse.
