Eesti on muutunud ja eelmise nädala sündmused annavad ennast tunda veel paljude aastate pärastki. Nende sündmuste põhjustena on välja toodud erinevaid asju: kes räägib pronkssõduri teisaldamisest ja selle all asuvate haudade lahtikaevamisest, kes Eesti riigi fa?ismilembelisusest, kes vene keelt kõnelevate inimeste ahistamisest Eestis, kes sellest, et Eestis ei taheta tunnistada Nõukogude Armee vabastajarolli Teises maailmasõjas, kes Venemaa valitsuse ja meedia osavast propagandast.
Mina tahaksin rääkida nendest sündmustest natukene teise vaatenurga alt. Juba mu nimi viitab sellele, et mu soontes voolab nii eesti kui ka vene verd. Olen pikalt elanud mõlemas riigis ja võib-olla näen just sellepärast asju pisut teisiti.
Väidan, et eestlaste ja venelaste vastandamine ei vii kusagile. Täpsemalt: see viib veelgi suuremate konfliktideni Eestis elavate kogukondade vahel.
Mida mõtlete näiteks teie venelase all? Kas see on Peipsi-äärse Kükita küla vanausuline, kelle suguvõsa on elanud Eestis alates XVIII sajandist? Või hoopis Tallinna Lasnamäe rullnokk, kelle vanavanemad kolisid Eestisse, et töötada üle Nõukogude Liidu kuulsas sõjatehases Dvigatel? Aga peale nende on ju veel olemas vene rahvusest intelligents, haritlased, kes ei saanud vabalt väljendada oma arvamust kodumaal ja kes leidsid endale väärilise rakenduse Tartu Ülikoolis. Venelasteks kutsutakse sõjaväelaste peresid, kes on jäänud siia pärast Nõukogude Liidu lagunemist, aga ka Eesti taasiseseisvumise järel siia kolinud eesti juurtega vene keelt kõnelevaid inimesi. Veel on Eestis vene keelt kõnelevaid setusid, vepslasi, juute, ukrainlasi ja palju teisi.
Kõik need inimrühmad on erineva tausta, mentaliteedi, ajalookäsitluse, maailmavaate ja intelligentsustasemega. Seepärast on ka nende reaktsioon viimase nädala sündmustele olnud erinev.
Ma kutsun kõiki üles mõtlema eelöeldu üle ja nimetama asju õigete nimedega. 26. ja 27. aprilli öösel vandaalitsesid Tallinna vanalinnas pätid (neid leidub iga rahvuse hulgas), kes kasutasid segast olukorda ära oma kuritegude toimepanemiseks. Praegune hoolimatu sõnakasutus on viinud selleni, et “venelane? on muutumas sõimusõnaks ning mina, kes ma pole nendest sündmustest osa võtnud ja mõistan hukka eelmisel nädalal aset leidnud vandalismiaktid, tunnen ennast Eesti riigis ebamugavalt. Nagu ka tuhanded teised Eestis elavad vene keelt kõnelevad inimesed.
Ütlemised, nagu näiteks ?Venelased, minge koju!?, “Venelased rüvetasid Eesti lippu? (SL Õhtuleht online, 27.04.2007), “Venelased märatsesid ka Jõhvis? (Postimees online, 28.04.2007), ?Eestis võitlesid venelased eestlaste vastu? (BBC, 27.04.2007) õhutavad rahvusvaenu ja solvavad Eestis sündinud ja kasvanud vene keelt kõnelevaid inimesi, kes on Eesti patrioodid ja lojaalsed sellele riigile. Ja neid pole sugugi vähe.
On aeg, mil peaksime mõtlema tulevikule ja leidma teed kokkulepeteni, mitte õhutama oma hoolimatute ütlemistega Eestit lõhestavat rahvusvaenu. Tuletagem meelde, et meid kõiki ühendab üks pisike ja tohutult armas riik.
TIINA JURJEVA
