Palamusel Oskar Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi arhiivis on ka akadeemik Harri Moora käsikirjalised lapse- ja noorpõlvemälestused. Tänu muuseumi varahoidja Reele Kuuse vastutulekule ja abile oli mul võimalus nendega lähemalt tutvuda ja neid ka alljärgnevas töös kasutada. Vaieldamatult olid huvipakkuvaks ka tema ülestähendused kunagise Ehavere veski arendamise ja täiustamisega seotud töödest.
iii
Järgnevalt mõningad väljavõtted akadeemik Harri. Moora talletatud mälestustest. Avaldan need akadeemiku tütre, emeriitprofessor Ann Marksoo loal.
“Ehavere veski ja selle ümbrus muutusid palju sestsaadik, kui mu isa 1890. aastate lõpul sinna asus. Isa oli väsimatu ehitaja, sest ta püüdis kogu eluajal oma ettevõtet ja majapidamist edasi viia ja täiendada.
Nagu ta ise ütles, oli vaja rahva kasvavaid vajadusi silmas pidada ja sellekohaselt oma veski seadmeid täiustada ja mitmekesistada, sest vastasel korral tõmbavad teised paremad ettevõtted talt rahva ära.
Veskisse muretseti kruubi- ja tangumasinad
Üks esimesi parandusi, mida isa Ehavere veskis tegi, oli vesirataste asendamine turbiiniga. See andis rohkem jõudu kui vanad vesirattad ja võis töötada ka madalama veeseisuga. Pealegi jäi nüüd ära talvine igahommikune jäätunud vesirataste lahtiraiumine.
Veskisse muretses isa seejärel kruubimasina, mida maaveskites senini harilikult ei olnud. Sajandivahetuse paiku hakkasid perenaised villa ketrusvabrikutesse viima ja ei kraasinud ega kedranud seda enam kodus. Nii tekkis Eestimaalegi nn villavabrikuid.
Ka isa asus selleks vajalikke seadmeid soetama, mille sisseseadmiseks tuli aga tublisti laiendada ja ümber ehitada seniseid hooneid. Nii kujundati kogu maja alumine korrus ühiseks pikaks ruumiks, kuhu mahtus pikk ketrusmasin, “unt” villade lahutamiseks, kolm kraasimismasinat, haspel- ja korrutusmasin. Kõik need masinad osteti pruugituna Narvast, kuhu nähtavasti sealsed omanikud uued ostsid.
Veski juurde kuulus varemast ajast ainult väiksem laudahoone, milles oli ühe hobuse talliruum ja teine, suurem ruum teistele loomadele. Et veski sissetulek varem kuni Esimese maailmasõjani saadi suurelt jaolt mativiljana ja veskis kogunes ka järjekindlalt pühkmeid ehk nn “tuusti”, mida võidi loomadele, eriti sigadele söödaks kasutada, ehitas isa sajandivahetusel lauda enam kui poole võrra suuremaks. Juurde tulid omaette sealaut, lehmalaut kahele loomale ja vankriruum ehk nagu seda nimetati — “tõllahoone”.
1906. aastal täienes veski jällegi uue masinaga — isa ostis tangumasina, mis valmistas nn “kura” tangu. Need tehti kruupidest ja olid puhtamad ja valgemad kui kivi all jahvatatud pooliti kesised tangud. Need meeldisid mitte ainult talurahvale, kes laialdaselt Ehavere veskile tulid, vaid leidsid turgu ka Tartu linnas ja Mustvees.
Nähtavasti ei valmistatud neid tange sel ajal suuremal hulgal mujal. Seepärast hakkas isa neil aastail sügiseti otra kokku ostma, töötles need kruupideks või tangudeks ja saatis pea iga nädal oma kaks hobusekoormat Tartu kaupmeestele, sealjuures vahel ka mõne koorma Mustvee turule. Suurema hulga otrade ja valmis kruupide hoidmiseks ehitati siis veskile veel koguni täiendav ait.
Villamasinad likvideeriti 1907
Et veski ja selle saaduste müük rohkem tulu võimaldas, villavabriku sissetulek aga vaevalt kulusid kattis, seejuures veskilt vajaliku jõu ära võttis, müüs isa 1907. aastal villamasinad ära. Müügist saadud rahaga ehitaski isa aida ja eelkõige uue kruubimasina. See oli suurem kui vana vabrikumasin ja omadustelt sobivam. See ehitati isa enda poolt valmistatud plaanide järgi; malmosad lasti omatehtud puumudelite järgi valada Tartus. Muist osi osteti või telliti Riiast, puuosad aga tegi kodus palgatud puutöömeister. Nüüd võidi juba suuremal hulgal kruupe ja tangu valmistada.
Kruupide-tangude edukas müük Tartusse ei kestnud aga kaua: 1910. aastast hakkas Tiigi tänaval olev G. Riiki veski ise selle kaubaga linna varustama. Sealtpeale läks ainult mõni koorem tangu Tartusse, eeskätt turul müümiseks. Aeg-ajalt saadeti ka mõni koorem Mustveesse.
Ehaveres jahvatati ka rukki- ja nisupüüli
Veel varem, kui algas hulgaline kruupide ja tangude valmistamine, jahvatati Ehaveres ka rukki- ja nisupüüli. See jahvatati teisel kivipaaril, mis oli välja raiutud punakaist põllukividest. Need ei lõiganud tera keed puruks, nagu tegi eelmine, lihtjahvatuse kivipaar, ja püül sai nii peenem ja valgem. Sel viisil kividel jahvatatud püül oli tolmpeen ja pehme, mitte sõmer nagu valtsidega valmistatud jahu. Sellest võis juba küpsetada vägagi head saia ja peenleiba.
Aastatel 1905 – 1908 viis isa oma veskisaadusi mitmel korral Tartusse näitustele. Ükskord saksa mõisnike põllumajanduse näitusele ja kaks korda Eesti Põllumeeste Seltsi näitusele ja sai kaks pronks- ning ühe suure hõbeauraha.
Viimasel korral pandi näitusele mitte üksnes tangu ja kruupe, vaid ka püüli. Mäletan, kuidas ema ja tädi õhetasid saia küpsetades, et kas saab näituse jaoks küllalt hea. Sai õnnestus ja pandi püülide kõrvale ning saadigi suurem auhind kui eelmistel näitustel.
Et suurvete aegu, eriti kevadeti, veskis mõnevõrra jõudu üle jäi, katsetas isa villavabriku lõpetamise järel ka sindlilõikusega. Kevadeti oli siis veski ümbrus, eriti tammipealne, rahva poolt toodud sindlipakke täis ja hommikuti, enne kui kõik veskimasinad tööle pandi, huugasid saed. Sindlilõikus segas siiski veski tööd ja kuigi isa ise lõikusel kaasa töötas ning saage teritas ning seadis, nõudis see ühte lisatöömeest. Seepärast lõpetati seegi töö ära ja müüdi ka saepink.
Hiljem, Esimese maailmasõja aegu valmistas isa katuselaastulõikaja ja lõikas mitmel aastal laaste. Aga ka see töö jäi mööduvaks ettevõtmiseks. Ajutiseks tööks jäi ka kangavanutamine. Masin, mis vanutamisel kuuma vee all oli, pehkis ja nõudis aeg-ajalt uuendamist, mistõttu sellest suurt kasu ei olnud, ning seegi töö lõpetati.
Ehavere maad otse rendile
1912. aasta oli Moorade perele ja majapidamisele suurte muudatuste aastaks, mil lõppes senini kehtinud maarendi leping. Selgituseks: maad, millel asusid Ehavere veski ja sinna kuuluvad abihooned, kuulusid kuni Eesti Vabariigi maareformini 1920. aastal Luua mõisale mõisnik “landrat” Arved von Öttingeni näol, kes oli need rentinud nn “maarentnikule”, kes need siis omakorda Moorade perele edasi oli rentinud. Seda muidugi paraja vaheltkasu eest. Maarentnik oli osutunud mõisniku suhtes ebaõiglaseks meheks, mõis temaga rendilepingut pikendada ei soovinud ja tegi isale ettepaneku Ehavere maad — umbes 60 ha põldu ja lisaks veel heinamaad — ise rendilepingu alusel mõisalt rentida. Rendisumma oli küll küllalt suur — 1000 tolleaegset rubla aastas, kuid sellega loodeti hakkama saada.
Suure rendikoha pidamiseks oli vaja osta mitte ainult uusi põllutöömasinaid, vaid ka loomi. Lisaks senisele kahele lehmale oli vaja osta juurde ligi 20 karilooma ja olemasolevale ühele hobusele veel juurde viis hobust. Põllutöömasinatest tuli peale atrade ja äkete muretseda veel heina- ja viljaniitja, külvimasin ja väiksem rehepeksumasin. Kogu see inventari ja täiendavate loomade ost nõudis palju raha. Kuigi isal tol ajal mõnevõrra raha oli, tuli siiski võtta veel laenu ja osta osa riistu järelmaksuga, mis hiljem tasuti. Põlde oli eelmine rentnik tublisti kurnanud. Et isa oli suutnud küllalt karja soetada ja põldudele laudasõnnikule lisaks ka kunstväetist anti, siis paranesid saagid juba paari aastaga.
Nagu muud majapidamist, püüdis isa ka oma põllumajandust ajakohasel tasemel hoida. Veski jäi aga siiski nüüd mõnevõrra tagaplaanile, milles ei teostatud järgmistel aastatel enam olulisi uuendusi. Võrdlemisi suure maa pidamine nõudis aga täiendavat tööjõudu. Seepärast võeti tööle kolm naisemehest töömeest, kellest üks oli eestöömeheks, teised harilikud põllutöölised ehk moonamehed samadel alustel mis mõisateski. Karja eest hoolitses ema nende töömeeste naiste abiga.
Veskisse toodi aurumasin
1920. aastal jagati Eesti Vabariigi maareformiga Luua mõisale kuuluvad Ehavere maad, samuti nagu teised varem mõisale kuulunud maad, asunduskruntideks. Neist jäi kaks krunti meie perele, nimelt üks veskile ja teine minu kui Vabadussõjast osa võtnud sõduri nimele. Tegelikult majandas seda minu nimel saadud krunti muidugi isa. Kuid kuna ta polnud selle pidamisest eriti huvitatud, andis ta selle maa ühele oma endisest töölisperedest n-ö “pooleterale”. Nõnda vabanes ta suurelt osalt maapidamise hoolest ja võis jälle koondada rohkem tähelepanu veskile.
Nimelt oli isa juba kaua mõelnud jõumasina saamisele, mis madala veeseisu puhul või töörohkeil aegadel oleks veejõule lisa andnud. Otsekohe pärast Vabadussõja lõppu sai ta osta Siimusti savipotitööstusest auru jõul töötava nn “lokomobiili”.
Veski otsa ehitati katlamaja ja kõrvale kõrge korsten. Aurumasina saamise järel veski tööjõudlus märksa kasvas ja veskilistel polnud enam vaja pikemalt järjekorras oodata. Isa mõte oligi aurumasina muretsemisel eelkõige, et ooteaeg ei tohi enam kaua kesta, sest muidu lähevad veskilised mujale suurematesse veskitesse.
Aurukatla töö tegi aga kalliks suur küttekulu, mida see nõudis. Oli teada, et saeveskites oli see odavam päris muidu kõrvalsaadusena saadud saepuru abil. Seepärast ehitaski isa koos vend Edgariga veski juurde ka saekaatri. Laualõikus jätkus Ehaveres ka siis, kui isa sealt 1936. aastal oli lahkunud.
Pärast sõda suutis isa teoks teha ka oma kauaaegse soovi muretseda veskisse püülivaltsid koos ajakohase plaansõelaga ning neile lisaks ka viljapuhastaja. Nende kallite masinate ostmisega tõusis Ehavere veski oma tasemelt tolle aja kõige moodsamate maaveskite hulka.”
iii
ARVI LIIVA
