Äraaetud hobused lastakse maha

Euroopa Liidu ministrite otsus suurendada tööaja piiranguid tekitab Euroopa Parlamendis tuliseid vaidlusi.

Euroopa suurtel maanteedel sõites näeb aeg-ajalt tohutuid parkimisplatse, kuhu veokid on kogunud parve justkui rändlinnud sügisel. Nende ringisõitmisel on karmid piirangud ja juhtidel tuleb järgida kindlaid puhkeaegu. Sellest kinnipidamist valvatakse hoolega, nii nende endi kui teiste liiklejate huvides. Suur auto väsinud juhiga maanteel on suur oht.

Ületöötamine on moes

Kui palju me aga kohtame väsinud “juhte” oma elus?  Kui paljudel jääb elutee ületöötamise pärast hoopiski pooleli? Kuigi Eesti südameravi kvaliteeti võib pidada kõrgetasemeliseks, teeb doktor Ehale muret ägedas seisundis haiglasse jõudvate patsientide väga suur hulk ning ka südametervise üleüldine olukord. “Oleme kogu Euroopa Liidus kõige kõrgema suremusega riik südame ja veresoonkonna haigustesse nii naiste kui meeste osas,” nentis arst Postimehes.

Kelle vastutuse alla need parimas eas lahkunud mehed-naised kuuluvad?  Kas igal inimesel peab olema vabadus nii palju tööd teha, kui ta ise tahab, võib peaks teda näiteks seadusega piirama? Tema enda, tema pere ja laste ning kogu ühiskonna huvides. Meil, kus palgad on väikesed, töö efektiivsus madal ja viie rikkama riigi hulka jõudmine jääb Toompea Unistaja fantaasiaks, oleks  justkui patt rabamist piirata. Aga mõeldes eestlaste esehävituslikule kalduvusele, tuleks meid meie endi eest kaitsta. Sest numbrid on karmid.

Eurostati andmetel on Eestis meeste seas suremus tunduvalt kõrgem kui EL keskmine. 2005 aastast pärinevate andmete põhjal on suremus 100000 inimese kohta 1470.3.  EL-is on see keskmiselt 822.1. Kõrge suremuse annavad  noorelt hukkunud, aga ka n-ö elustiili haigustesse surnud  mehed.  

Tee tööd, muidu tuleb armastus!

Eelmisel esmaspäeva öösel (!)  jõuti Luksemburgis töö- ja sotsiaalministrite nõukogus kokkuleppele tööaja direktiivi muutmise eelnõu osas.  Pikka aega tüliallikaks olnud ületunnitöö küsimuses saavutati sellega kompromiss. Kuid tuleb tunnistada, et see pole töötaja vaatevinklist parim kompromiss. Direktiivi eelnõu kohaselt tohivad töötajad tööandjaga lepingu sõlmides lisaks tavapärasele 48 tunnile (40 töötundi + 8 ületundi) teha lisaks veel ületunnitööd 12 tunni ulatuses.

Sotsiaalministeeriumi väitel pole ületunnitöö tegemine Eestis väga laialt levinud, aga samas usuvad nad, et igal kodanikul peaks olema võimalik otsustada ületundide kasuks.  Siin kõlab ministeerium pigem küll ettevõtjate hääletoruna, mitte inimeste tervise eest hea seisjana. Kui peetakse silmas seda, et Eestis ei ole ületunnitöö eest tasustamine laialt levinud, siis võib nendega  küll nõusse jääda. Aga see, et ületunnitöö ei ole laialt levinud?!

Kui Eestis tööd ei rabata, miks siis on meie tervisenäitajad nii viletsad ja tööstress nõnda suur?

2006. aastal koostatud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu põhjal on viimase aasta jooksul üleväsimust tundnud (“peaaegu alati”, “üsna tihti”) 40,2 protsenti meestest, 47,1 protsenti naistest.

Viimase 30 päeva jooksul  tundis “rohkem kui tavaliselt” või “talumatut stressi”  15,8 protsenti meestest ja 18,6 protsenti naistest. Kui ka kõik hädad ei tulene otseselt tööst, siis oluline faktor on see kindlasti. Mõtlemapanev on seegi, et noored on asendanud tammsaareliku tõe  “Tee tööd, siis tuleb armastus”, aktuaalsema loosungiga “Tee tööd, muidu tuleb armastus!”

Võib-olla paneks Eesti inimene esimese hooga pahaks, kui keegi piirab tema vabadust töötada  ja ületunde teha. Leib on vaja ju lauale tuua.  Aga vahel peab inimest tema enda eest kaitsma. Kas 48 tundi (8 ületundi) nädalas ei ole piisav, et anda hea panus ja ülejäänud aeg taastuda ja koos perega aega veeta? See on midagi, millega peame õppima arvestama. 

Puhkus pole häbiasi

Õnneks on hakanud suhtumine muutuma: kui läinud sajandi lõpus oli paljudel kombeks eputada sellega, kui mitu aastat on ilma puhkuseta töötatud, siis nüüd pole korralik puhkus enam häbiasi. Loodetavasti  muutub kunagi loomulikuks ka kabinetiukse sulgemine pärast kaheksatunnist tööpäeva.

Hiljuti surnud Ameerika režissöör Sidney Pollacki tegi kunagi filmi, mis jooksis meil pealkirjaga “Äraaetud hobused lastakse maha”. See viis mõtted äraaetud inimestele. Aga  erinevalt Ameerikast, ei saa me neid nii lihtsalt uutega asendada. Sellepärast tulebki olemasolevaid rohkem hoida.

KATRIN SAKS,

Euroopa Parlament

blog comments powered by Disqus