Andmiserõõm muudab pika ja karmi talve soojemaks

Soov kellegi eest hoolitseda on inimesele ilmselt sisse kodeeritud. Need, kel majapidamises kassigi pole, suurematest koduloomadest rääkimata, saavad oma hoolitsemisinstinkti pikkadel tuisu- ja külmakuudel linde toites rakkesse panna ja päiksevaese aja andmiserõõmu toel endale soojemaks muuta.

Kahtlemata on linnukesel muret, kuigi üks igiammune salmike vastupidist väidab. Mõelgem kas või värvulistele, kelle harjunud pesitsuspaiku järjest vähemaks jääb ja kes oma majapidamisi kord-korralt nahaalsemaks muutuvate rebaste ja kährikute eest peites lausa inimese külje alla kipuvad.  Toidumuret lindudel siiski loodetavasti veel sel ajal pole, kui  maa must ja kraadiklaasipügal plussis. Kusjuures päris kindel ei saa enam olla selleski: piltpuhtaid  viljavälju ja suuri saake taga ajavad põllumehed on mõnel pool kemikaalidega laiutades olukorra niikaugele viinud, et mesinikud igal aastal oma hoolealuseid kümnete tarude kaupa maha kandma peavad. Hukka saanud putukate  ja ussikeste üle, kes lindude  söögilaua täitma peaksid, pole aga ju võimalik arvet pidada…  

Vara veel!

Meie tavast ja tahtmisest väikesi sulelisi toita on asjaosalised ise vägagi teadlikud ja mälu on neil ka üle keskmise! Kui selle sügise esimene  lumeehmatus oktoobri lõpus mööda sai ja härmatis veel lehtes puudelt sulas, olid novembrikuu ilmad ju lausa kingitus: allanulliseid öidki oli harva, päevi veel harvem.

Aga tihastekamp tuli siiski juba akna taha kase otsa piketeerima. Kõigepealt lihtsalt põrnitseti  laua taga istujat sealt, aga kui sööklat harjunud kohta telekaantenni külge ikka ei tekkinudki, läkitati saadik  aknale kolkima. Et ilmaski ei valitud piketeerimiseks suvalist akent, vaid ikka see, mille taga taipamatut kahejalgset näha oli, siis oli vihje ilmne.

“Vara veel,” sai neile öeldud umbes samas toonis nagu kirikhärra altari ees mõtteist ärganud  Joosep Tootsile. “Las ikka tuleb lumi maha.” Sai peetud ka lühiloenguid loodusliku toidu plussidest jumal teab kust pärit päevalilleseemnetega võrreldes ja tuletatud vihjamisi meelde ka poetoidu kõrget hinda — kurtidele kõrvadele kõik!

Hooaeg algas hasardiga

Kui siis novembri lõpus lumi ja detsembri alguses pakane kohale jõudis, tuli kärme poeskäik ette võtta ja möödunudtalvine söökla rõdul harjunud kohale heisata. Et päevalilleseemnetest lahjem kraam ka viimases hädas naljalt “loosi” ei lähe ja tangud-helbed endale  võib pidada, sai katseliselt kindlaks tehtud juba möödunud talvel.

Söögimaja mahuti tuleb nüüd järjekindlalt täis laduda ja seda aeg-ajalt kopsimas käia, et seemned koonusest kenasti taldrikule voolaksid. Tihedama külastusega päevadel tuleb majakest veel enne pimedat uuesti täita.   Ja loomulikult ei tohi unustada oma “tibudele” õhtul järgmise päeva moona valmis panna.  

Millegipärast ei ole muidu nii terastel sulelistel oidu oma nokka söögi juurdedoseerimiseks kasutada, aga akna peale kolkida märkavad küll, kui taldrik tühi! Tuleb meelde anekdoot katsealusest kahejalgsest, kes helistamise asemel telefoni pihta koputas, kui kõht tühjaks läks….

Samas ollakse väga terased märkama, kui inimene söögilauda seadmas käib. Ikka pudeneb kellegi nokast heakskiitev-informeeriv viuksatus ja jaole tullakse niipea, kui rõduuks taas kinni.

Muide, kui linnud tööpäevadel omapead, on söökla mahuti õhtuks enamasti siiski teratumaks saanud – eks päeva peale juhtu ka tuulehoog majakest raputama.

i

Televiisorist etem

Kui ennast tiivuliste külaliste lähedusse akna alla sisse seada, nina vastu klaasi, ning seal vaikselt ja viisakalt paigal olla, on vaadata uskumatult palju! Rasvatihastega liitusid juba detsembris peagi ka sinitihased ja kärekollased rohevindid. Et viimaste varbaehitus neil ilmselt teleantenni raudtoru ega söögimaja kinnitustraadi külge ootele klammerduda ei luba, rakendavad nad teiste suhtes jõuvõtteid, st ähvardavad nendega sulgpalli mängida, kui platsi laua ääres kiiresti puhtaks ei tehta.

Leevikesed tunduvad oma menüüd teadlikumalt valivat: ühissööklat külastavad nad harva, nokivad kõigepealt lagedaks pihlakad, kibuvitsad ja viirpuud. Üldse hoiavad nad meelsamini omaette ja tulevad inimeste lähedale vaid enne krõbedamat pakast. Sel talvel on leevikesi  rohkem näha olnud nädal enne jõulu ja nad ilmusid kostile ka äsja, enne möödunud nädalavahetuse ränkkülmi öid.

Mõni maja- ja aiaomanikust linnutoitja on silmanud ka siisikesi ja puukoristajaid. Hakid ja varesed on aga uskumatult viisakad — pisikesse rippsööklasse ei kipu, kuid maha pudenenud paladel hoiavad siiski silma peal

Ühel detsembrikuu kärekülmal punase loojanguga õhtupoolikul tuli tiivuliste söögipidu jälgides tõdeda, et inimloom on ikka vahel taipamatu küll. Viimased külalised tegid enne suurt pimedat veel oma süstiklende söögilaua ja kase vahet, üks teistest ümmargusem tihane maandus aga otse aknaraami servale ja kõõritas sealt üksisilmi tuppa. “Näe, nüüd on ennast nokani täis puginud, ei jaksa enam öömajale lennata,” naersime põrnitsejat, kes selle peale veel klaasi pihta ka koputas.  Asja uurides selgus, et tal oli tuline õigus võõrustajaid korrale kutsuda: viimased seemned olid jälle söökla mahutisse kinni jäänud, aga pime kohe peale tulemas!

Puude otsas askeldavatel ja söögimaja vahet lendlevatel tiivulistel on inimese silmale mingi imeline külgetõmbejõud. Kui mõni telesaade tüütult tühja täis ja monotoonne tundub, leiab sõrm üsna kähku puldilt päästva nupu. Aga kui linnurahva askeldusi jälgima jääd, võid seda teha tundide kaupa, kuigi nende seltskonnaski ju harva midagi enneolematut juhtub.

Hakka või uskuma, et naabri kõutski ei seira aknal oma pererahva sulelisi külalisi mitte niivõrd saagihimust kui puht-kassilikust uudishimust ja meelelahutuseks. 

i

KAIE NÕLVAK

blog comments powered by Disqus