Viimased nädalad on paljude proviisorite jaoks olnud emotsionaalsed. Meie erialast uhkust ei ole kõigutanud mitte niivõrd sotsiaalministeeriumi poolt Eesti Uuringukeskus OÜ-lt ja Norstat Eesti AS-ilt tellitud uuringu tulemused, kuivõrd erinevate ametkondade ning erialaliitude meelevaldselt tehtud järeldused.
Tutvudes eelnimetatud uuringu tulemustega ei ole inimeste ootustes apteegiteenusele midagi üllatavat. Soovitakse, et apteekrid oleksid oma tegevuses sõltumatud ja lähtuksid oma töös ennekõike patsientide vajadustest. Peetakse tähtsaks apteegiteenuse kättesaadavuse tagamist maapiirkondades ja väiksemates asulates ning mõistlikuks apteekide arvu piiramist linnades, kui see aitaks tagada apteegiteenuse kättesaadavust väljaspool suuri keskusi.
Kui siia lisada veel sotsiaalministri kommentaarid, mille kohaselt näitab uuring, et inimeste jaoks ei ole apteek tavaline kauplus, vaid tervishoiusüsteemi oluline osa. Ja et õppinud proviisoritel on läbi patsiendi vajadustest lähtuva raviminõustamise võtmeroll arsti määratud ravi järgimist kui ka ravi järjepidavust silmas pidades, siis ma ei tea ühtegi proviisorit, kes nendele põhimõtetele hetkegi kõhklemata alla ei kirjutaks. Kas eeltoodu põhjal saab väita justkui arvaksid vastanud, et proviisorid on täna oma igapäevatöös kallutatud ja nõustavad patsiente lähtudes ravimite hulgimüüjate vajadustest? Et proviisorid ei näe ennast tervishoiusüsteemi osana ning ei ole valmis võtma sellega kaasnevat vastutust? Ma ei usu, et Eesti inimesed annaksid tänases Eestis osutatavale apteegiteenusele sellise hävitava hinnangu.
Omandivormi muutus
Olles apteeginduses järjepidevalt tegev juba 25 aastat ja seda apteekri, apteegi omaniku kui ka ketiapteegi esindaja rollis, julgen kindlalt väita, et enamik proviisoreid nõustavad patsiente lähtudes oma parimatest erialastest oskustest ja patsiendi huvidest, järgides ülikooli lõpetamisel antud proviisorivannet. On ülimalt ülekohtune väita või isegi ridade vahel viidata, justkui loobuks proviisorid hulgimüüjate omanduses olevatesse apteekidesse tööle asudes oma erialastest põhimõtetest. Selle konstruktsiooni kohaselt peaks sarnaselt proviisoritele kahtlustama kallutatuses ka kõiki meedikuid, kes töötavad eraomanduses olevates perearstikeskustes, mis peavad sarnaselt ketiapteekidele paratamatult tegelema ka majandusliku jätkusuutlikkuse küsimustega.
Keegi meist ei söanda väita, justkui pakuksid perearstid ja -õed, kes on palgatöötajad (mitte omanikud), ennekõike perearstikeskuse (mitte patsiendi) huvidest lähtuvat tervishoiuteenust.
Apteekide ning proviisorite kallutatuse teemaatika tervikuna tundub seda kummalisem, et apteekide tegevus tervikuna on allutatud väga rangele riiklikule regulatsioonile ja kontrollile. Arstid kirjutavad ravimeid välja toimeainepõhiselt ja apteekidel on kohustus hoida nimistus kindlat ametkondade ette antud ravimite valikut ning nõustamise protsessis pakkuda patsiendile soodsaimat ravimit. Kas see viiakse pärast apteekide omandireformi kuidagi teistele alustele? On küsitav, kuivõrd on hulgimüüjate omanduses olevatel apteekidel tänaste regulatsioonide juures võimalik mingit oma „tahet“ patsiendile peale suruda.
Apteegireformi lõpule jõudmisel 1. aprillil 2020 pakuvad apteekides ravimialast nõustamist needsamad apteekrid, kes teevad seda ka täna. Mitte, et saaksin nõustuda väitega, et tänased apteekrid teeksid oma tööd kuidagi kehvasti, aga kui asjaosalised seda nii näevad, siis kuivõrd reaalne on eeldada, et puhtalt omandivormi muutumise tulemusel toimuks teenuse osutamises kvalitatiivne hüpe?
Proviisorid ettevõtjateks
Sotsiaalministeeriumi andmetel kuulub 492 apteegist täna kas osaliselt või täielikult proviisoritele 200 apteeki ehk siis enne 1. aprilli 2020 peaks leiduma veel 292 proviisorit, kes oleksid valmis võtma üle veel ravimi hulgimüüjate omanduses olevad apteegid. Kõik need apteegi omanikeks saavad proviisorid peavad lisaks patsientide nõustamisele tegelema ka oma apteegi igapäevase majandamise küsimustega ehk siis esimene muutus, mida me sellisel juhul tõenäoliselt näeme, on niigi piiratud ravimialast nõustamist pakkuva ressursi vähenemine apteekides. Tean omast kogemusest, kui palju aega kulub oma ettevõtte käivitamisele ja selle käimas hoidmisele, kuna olen olnud aastaid apteegi omanik – ajal, mil apteegiturg ei olnud kaugeltki nii küllastunud kui täna.
Sotsiaalminister on korduvalt rääkinud, et ravimite kättesaadavus üle kogu Eesti ja ka väiksemates alevites väljaspool tõmbekeskusi on riigi prioriteet. Paraku on ta mainimata jätnud, et ettevõtlikel proviisoritel on juba aastaid olnud võimalus väikestes maakohtades apteeke avada, aga seda on seni pärssinud erialase tööjõu puudus väljaspool suuri tõmbekeskusi, nagu ka tasuvuse küsimus. Apteekide omandireform ei näi toovat mingeid muutusi ja mehhanisme, mis paneks proviisoritest ettevõtjaid väikealevitesse apteeke looma.
Maa-apteekide puhul sai mainitud tasuvuse küsimust. Tegelikult on see teema, millest võiks tõenäoliselt kirjutada eraldiseisva artikli. Apteeginduse regulatsiooniga mitte kursis olevad inimesed tõenäoliselt ei tea, et ravimite jaemüügil kehtivad juurdehindlused on seadusega määratud ja on püsinud sisuliselt muutumatuna 1996. aastast. Jah, 2011. aastal konverteeriti need euro tulekuga uude valuutasse, aga see oli ka kõik. 80.- Eesti krooni 1996. aastal oli kahtlemata sootuks teise vääringuga, kui 6.- € 2019. aastal (keskmine brutopalk aastal 1996. oli 191.- €).
Ravimite keskmine juurdehindlus apteegis on 13 protsenti ravimipaki kohta. Konkreetsed juurdehindlused sõltuvad ravimi ostuhinnast. Näiteks enim müüakse apteegis käsimüügiravimeid, mille hind jääb vahemikku 3,21–6,39 eurot, sellisel juhul on juurdehindlus 64 senti kuni 1,28 eurot. Preparaate on väga erinevaid ning nõuded nende hoiustamisele ranged ja täpsed. Näiteks peab apteeker ülima ettevaatlikkusega toimetama sadu või isegi tuhandeid eurosid maksvate preparaatidega, ent selliste ravimi juurdehindlus tohib ikkagi olla vaid maksimaalselt 6,39 € müügipakendi kohta. See ei pruugi katta isegi kulutusi selliste ravimite hoiustamisnõuete täitmiseks. Ja kui selline ülikallis ravim kogemata apteegis puruneb, on apteegi asi kulud kanda ja uus muretseda.
Selle kõige juures on samas siiski raske ette kujutada valitsust, kes läheks vastu valimistele lubadusega tõsta ravimite juurdehindlust ehk siis lubaks tõsta ravimite hinda selleks, et tagada proviisorapteekide jätkusuutlikus ja seeläbi apteegiteenuse areng.
Triinu Entsik-Grünberg, Eesti Farmaatsia Seltsi president, proviisor
