Helilooja Alo Põldmäe on oma fotodega toonud tähelepanu keskpunkti puud, nende tüvede, võrade ja juurte kaudu väljenduvad kujundid. Muusikaliste ja Kalevipoja puude kaudu on ta jõudnud semiootiliste märkideni.
Kõik algas kaks aastat tagasi, 2007. aasta 1. aprillil, just siis Lääne-Virumaal asuvates Neeruti mägedes sündinud fotod said esimesteks, millest sama aasta septembris Kadrinas avati näitus “Muusikaline Neeruti ja Kalevipoeg”. Esimesel näitusel oli väljas 140 fotot. Helilooja peab seda aastat endale Neeruti avastamise aastaks.
Rajalt tuleb kõrvale astuda
Alo Põldmäe on Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi muusikaosakonna juhataja, helilooja ning kompositsiooni õppejõud G. Otsa nimelises Muusikakoolis ja Tallinna Muusikakeskkoolis. Loodusfotode tegemisega alustamise ajast rääkis helilooja, et kirjutas siis “Neeruti süiti”, kui hakkas Neeruti mägedes palju käima. “Avastasin kõigepealt “muusikalised puud” ja paralleelselt nendega ka Kalevipoja puud. Neid oli väga palju. Teerajalt tuleb kasvõi viis meetrit kõrvale astuda, ja avaneb hoopis uus maailm. Teadsin seda varem küll teoreetiliselt, aga praktiliselt jõudsin selleni just muusika kirjutamise ajal. Justkui mingi klapp oleks avanenud,” rääkis helilooja.
Kokku on Põldmäel välja pakkuda neli Neeruti-ainelist fotonäitust. “Muusikaline Neeruti” on praegu Kopenhagenis, sealt edasi läheb see Madridi. Sama fototsükli teine osa on praegu vaadata Georg Otsa nimelises Muusikakoolis ja kolmas Rakveres Linnakodaniku majas.
Alo Põldmäe neljandal loodusfotode autorinäitusel “Semiootiline Neeruti” on autor muusikaliste ja Kalevipoja puude kaudu jõudnud semiootiliste märkideni. Sellel näitusel on fotod, mis kujutavad mitmesuguseid tähestikke, numbreid, kirja- ja muusikamärke, eelajaloolisi ja müstilisi sümboleid.
Huumorimeelega omapärased lood
Neeruti mägedes on Kalevipoeg helilooja hinnangul väga aktiivselt tegutsenud. “Olen saanud oma fantaasiatele päris palju toitu, Kalevipoja puud on olnud ka kirjandusmuuseumis ja sealsed folkloristid said minu fantaasiate kulul isegi natuke nalja, aitasin ise kaasa ka,” rääkis Põldmäe. Ta näitas pilti Kalevipoja püssist, mis on heliloojale ka mitmeid proteste toonud. “Olen ikka rääkinud, et Kalevipoja vagude kõrval on vägimees oma püssi põõsasse visanud, ja siin see nüüd ongi. Pahandust on teinud ka pilt “Serviti, serviti“. Arusaamatus tekkis ühe ajaloolasega, kes oli väga pahane, et olen faktides eksinud. Palusin siis vabandust, et olen paari minutiga tõesti eksinud. Kalevipoeg andis tänutäheks siilile oma kasuka hõlma, minul on aga siil okastega enne, kui ta jõudis selle kasuka hõlma Kalevipoja käest saada.”
On inimesi, kes saavad naljast aru, aga on neidki, kel huumorimeelt üldse pole.
“Aga Kalevipoja teemaga olen palju targemaks saanud ja loen nüüd eepost hoopis suurema huviga,” kinnitas ta.
Neeruti pole veel läbi uuritud
Alo Põldmäe emapoolne vanaisa Aleksander Krimm on pärit Kadrinast. Lääne-Virumaale jõuab helilooja enda sõnul aina tihemini. “Mida vanemaks saan, seda tähtsamaks mu vanaisa maja mulle saab.” Krimmide majana tuntud hoonest kuulub temale pool, seal veedab ta nädalavahetused ja puhkused. Neeruti mäed ehk Kalevipoja künnivaod jäävad tema suvekodust vaid kolme kilomeetri kaugusele.
Helilooja on veendunud, et Kalevipoja jalajälgi on ka Pala kandis. “Minu silm on harjunud neid juba leidma. Ühe minu näituse patrooniks olnud tuntud loodusfotograaf Fred Jüssi ütles, et silm harjub nägema. Jüssilt olen ka saanud innustust oma tegevuse jätkamiseks.”
Mujal kui Neerutis Alo Põldmäe seni Kalevipoja jälgi pildistanud pole. Neeruti on tema jaoks veel lõplikult läbi uurimata, sellepärast pole helilooja seni mujale läinud.
“Olen küll mõned huvitavad paigad endale n-ö kõrva taha pannud. Näiteks Pedaspea poolsaarel on väga huvitavaid objekte. Samuti ka Vooremaal. Vooremaale on mul pühendatud ka üks viiest Eesti maastike teemalisest heliteosest, mille esiettekanne on teatri- ja muusikamuuseumis Eesti muusika päevade ajal tänavu 21. aprillil,” rääkis ta. Nüüd juba tartlasena viibib Põldmäe Vooremaal täiesti teadlikult rohkem.
Pala kultuurimaja juhataja Margit Soieva ütles enda kohta, et ta võib küll igal pool erinevaid põnevaid puid näha, aga varem ei osanud ta neid lihtsalt vaadata. “Alo Põldmäe näitus andis mulle selle oskuse” tunnistas Soieva.
Näitus jõudis kultuurimajja tänu loodusfotograafist helilooja kursusekaaslasele, Palalt pärit Pille Palmile. “Nägin Põldmäe pilte ja soovitasin soojalt kultuurijuhil need ka Palale tellida,” ütles tunnistas Palm.
Põldmäele meeldib geoloog Endel Rähni mõte Neerutist kui “jääaja muuseumist” ning Neeruti Seltsi praeguseks kadunud looja Enn Loigu mõte, et Neeruti on mahematkajate Meka.
Neeruti mäed
*Pandivere kõrgustiku põhjaosa silmapaistvamaid pinnavorme, maastikukaitseala
*pindala 885 hektarit, kõrgus kuni 126 m üle merepinna.
*suuremat osa mägedest katab liigirikas kuusemets
*muistendite järgi on Neeruti mäed Kalevipoja künnivaod (ENE, 5 kd, 1973).
*Neeruti mägedes asusid muinasajal kaks linnust – Mäeotsa ja Sadulamäe linnamägi.
*Neerutit on esmakordselt mainitud külana aastal 1241
*Mõis oli olemas aastal 1412 ning oma nüüdse nime sai Nierothidelt, kellele mõisavaldused 16.-17. sajandil kuulusid
Alo Põldmäe fotod
*loodusfotodega alustas 2007. aasta 1. aprillil
*2007. aasta 17. septembril avati Kardinas 140 fotost koosnev näitus “Muusikaline Neeruti ja Kalevipoeg“
*kõik fotod on pärit nelja ruutkilomeetri suuruselt alalt
*Pala on fotonäitusele 22. koht
*kokku on Palal 63 fotot
*kõige kaugem koht seni Kopenhagen, juulis läheb näitus Madridi
*36 kaadriga filmist on Alo Põldmäel näitusele jõudnud 20 pilti.
Alo Põldmäe oma piltidest
Alo Põlmäe rääkis Palal näituse avamisel ka mõne pildi saamisloo, mis kuulajaid sedavõrd lummasid, et nad kinnitasid: ilma autori selgitusteta pole näituse vaatamine pooltki nii põnev.
“Neeruti mägedes on ka väga metsikut loodust, mõnikord ma jään sinna isegi kinni, nii et ei pääse välja. Olen korra ka mobiiliga abi kutsunud, kuid sain ikka ise välja.
Looduse Omnibuss on minult tellinud giiditeenust. Tänavu kevadel on ka kaks rühma tellitud. Viin inimesed nende objektide juurde, igale poole muidugi ei tohi, sest igal pool ei või tallata.
Neeruti mägede nõlvade kalle on väga järsk. Puud püüavad end sirgu ajada, juured lähevad nõlva sisse, raskuskese läheb nõlvast eemale. Puud ei saa kasvada normaalses asendis.
Kui kännu otsa satub kuuseseeme, kasvab temast puu, kuid juured kasvavad kännust mööda. Läbi kännu nad minna ei jõua. Aastate pärast mädaneb see känd alt ära, sipelgad tassivad need jäänused laiali ja tekibki piltlikult öeldes Eiffeli torn. See selgitus on kontrollitud. See on tõlgendamise küsimus, kõik oleneb inimese fantaasiast.
Kirjutan Eesti Loodusele praegu üht artiklit, püüan teaduslikult lahti mõtestada, kuidas taolised isemoodi looduslikud nähtused on tekkinud.
Kalevipoja hobuse pilt on tegelikult tormi murtud kuusk. Ooside vahel on sügavad augud ja augu põhjas on turvas. Turba peal kasvavad suured kuused. Kui on olnud suur torm, on mahalangenud kuuski väga palju. Kui kuusk langeb, siis kogu juurestik tuleb kaasa. Tegelikult on see turbamuld.
Et asjad meeles püsiksid, keeras Kalevipoeg puude okstest sõlmed. Kui mööda läks, tuli meelde.
Siil andis Kalevipojale nõu, et löö laudadega ikka serviti. Niiviisi Kalevipoeg pääseski sortside käest. Sellega oli jälle suur pahandus: siis, kui siil andis nõu, oli ta paljas kui porgand. Okkad sai ta Kalevipoja käest paar minutit hiljem. Vabandasin, et olen ajaloos eksinud umbes paari minutiga.
Teine näituse pool on pühendatud Kalevipoja sõpradele ja kaasaegsetele. Kõikvõimalikud ürgaja tegelased. See osa näitusest kannab mul nime “Tegelasi ja objekte Kalevipoja aegadest. Seal on siis Homeros, ürglinnud, ürgmaod, ükssarv.
Ürg Venus aga on tekkinud nii, et tegemist on metssigade rituaalpuuga, metssead käivad seal oma selgasid sügamas. Sea selgadest eritub mingisugust ainet, puu eritab ka mingit ainet, tekivad muhud. Kui puu kasvab kõrgemaks, kasvavad ka muhud aina kõrgemaks. See on minu poolteoreetiline selgitus. Teadusliku selgitust pole. Varsti ilmub minu selgitus Eesti Looduses. Ehk mõni teadlane vaidleb mulle vastu.
Mulle meenutabki see puu ürgaja Venust oma vormide poolest. Kopenhagenis nägin keltide muuseumis sarnast kivist skulptuuri, mis meenutas samamoodi Venust.
Olen ise näinud, kuidas metssead seal selga sügavad. Korraga olen näinud 16 metssiga. Nagu põõsast välja tulin, nii pistsin jooksu ega vaadanud ka tagasi.“
HELVE LAASIK
