Eesti kuulub enim alkoholi tarbivate riikide hulka Euroopas. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul põhjustab alkohol tõsiseid tervisehädasid kui aastas tarvitatakse ühe elaniku kohta üle 6 liitri absoluutalkoholi. Eestis tarvitab alkoholi umbes 83 protsenti täiskasvanutest. 2017. aastal tarvitati täiskasvanud inimese kohta 10,3 liitrit absoluutalkoholi.
Hinnanguliselt on kõikidest alkoholitarvitajatest üks kolmandik liigtarvitajad, kelle seas on ligi 60 000 inimest, kes on alkoholist sõltuvuses. 2017. aastal suri otseselt alkoholiga seotud haiguste tagajärjel 451 inimest.
Pereterapeut Krista Joost, kes on keskendunud sõltuvushäirega peredele ja rasketele teismelistele, tõdeb Viljandi haigla alkoholitarvitamisehäire kabinetis sotsiaaltöötajana tegutsedes, et peresid jõuab tema juurde aina enam.
Alkoholismi ennetusega tuleb algust teha varakult. „Väga raske on ennetuse ja raviga tegeleda siis, kui isiksus ja pingemaandamise mustrid on lõplikult välja kujunenud. Selleks, et laps ei pöörduks alkoholi juurde, tuleb temast kasvatada eneseteadlik inimene, kes on kursis oma annete, võimaluste, nõrkade kohtade ja pingetaluvusega,“ nentis Joost.
Raskus vajub vanematele lastele
„Ilmaasjata ei öelda, et kõik õnnetud pered on ühtemoodi õnnetud, sest puudub peresisene hierarhia. Alkoholiseerunud peres ei ole kedagi, kes võtaks vastutuse reeglite kehtestamise ja nende täitmise eest. Kui vanemad ei juhi perekonda, jääb see vanemate laste juhtida. Kuigi ma väga imetlen nende varakult täiskasvanuks muudetud laste visadust ja sitkust, siis see muutmine rikub ühtlasi ka nende elu: nad ei arene eakohaselt, nende võimed jäävad välja arendamata, tekib seisund, mis on tulevikus sõltuvuseni viiv ehk kaassõltuvuslik. Nad muretsevad teiste, aga mitte enda toimetuleku pärast,“ rääkis Joost.
Kui igal pereliikmel peaks funktsioneerivas perekonnas olema kindel ülesanne, siis kroonilise alkohoolikuga perekonna puhul muutub olukord täiesti. „Ka väga tubli ema ei suuda täielikult isa asendada ning isata või üleväsinud emaga kasvanud lapsed tunnevad perekonna suhtes vähem sooje tundeid. Enamasti on kõik pereliikmed nii rahulolematud, et pere võib lahku minna. Praktikas näen palju peresid, kus on kokku saanud kaassõltuvuslik ja sõltuvuslik isiksus ja see on muster, mis võib kesta aastakümneid, enne kui kellegi ressurss lõplikult ära kasutatakse,“ ütles Joost.
Samas tõdeb pereterapeut, et järjest enam pöörduvad inimesed vastuvõtule ise. „Inimeste teadlikkus ravivõimalustest ja alkoholismist on tunduvalt suurenenud. Ja september (praegu käib „Septembris ei joo“ kampaania – toim.) aitab sellele alati kaasa,“ nentis Joost. Nii tasub ka enda testimiseks väljakutse vastu võtta. „Soovitan klientidele, kellel on küsimus, kas tegemist on sõltuvusega või mitte, proovida olla terve kuu ilma alkoholita. Kui tekivad lisapinged, plahvatused, peab hakkama tõsiselt mõtlema, miks see nii on,“ ütles Joost.
Kuid paadunud alkohoolikuid enam kampaaniatega ei ravita. „Need, kes hammasrataste vahele on jäänud enam reeglina ravi ei otsi. Otsivad nende lähedased, kellel on veel jõudu abi otsida. Viljandi kabinetis saab kõike, mis puudutab alkoholismiravi ning abi saavad nii alkohoolik kui ka tema lähedane,“ kutsus Joost üles. Ravi ja pöördumine on kõigile soovijatele tasuta.
Vaid üks pokaal veini
Paraku hiilib veinikurat aina enam ka naiste selja taga. Nii on hollywoodilike filmide taustal hakatud rohkem tarbima veini, pidades seda normaalsuseks, lausa kultuuri osaks. Saamata aru, et see võib viidata hoopis suuremale probleemile.
„Ärme unusta, et lõunamaades, kus veinijoomine on kultuuri osa, õpetatakse seda maast madalast. Kõik teavad, mis hetkel enam juua ei tohi. Ei tohi kaotada kontrolli oma tarvitamise üle: valel kohal naerda, ärrituda või pahandusi tekitada. Siis annavad kõrvalseisjad sellest tugevalt märku. Meil sellist kultuuri ei ole, eestlane muigab ja peidab pilgu, aga ei kommenteeri. Lõunas, kus õhtusöögi kõrvale juuakse veini, on see enamasti kas jää või veega lahjemaks tembitud ja seda tarvitatakse rohke toidu kõrvale aeglases tempos,“ avas Joost kultuuri tagamaid.
Seega tasub igaõhtusel veinitajal korraks enda sisse vaadata ja küsida, miks ta seda teeb. „Alkoholismi ravi vajalikkuse mõõdupuuks on hindamine, kui tihti tekib sundmõte tarvitamisest. Tööl, mõeldes sellele, et saaks juba koju veini jooma, poes, hoolitsedes esmalt veinipudeli ostukorvi panemise eest, või kodus, kus esimese asjana avatakse pudel, et lõõgastuda,“ loetles Joost. See tähendab, et midagi on viltu.
„Mind teeb murelikuks kogus, mida tarvitatakse. Iga rahvas seisab täpselt nii kaua, kuni seisavad naised. Kui naised liialt jooma hakkavad, on probleemid käes. Ja minu hinnangul on naiste alkoholitarvitamine tõusev tendents,“ tõdes Joost.
Nii ei tasu pugeda ka mõtte taha, et tegemist on vaid ühe pokaaliga, mis midagi ei muuda ning alkohoolikuks ei tee. „Kõik sõltuvused algavad sellest ühest. Kõik, kes ühel hetkel alkoholismini jõuavad, on mingil hetkel kontrolli käest lasknud. Alkohol ei tohi olla ainus lõõgastumise viis,“ rõhutas pereterapeut.
Paraku räägitakse alkoholi liigtarvitavatest naistest vähe, peaaegu üldse mitte. „Kui naised jäävad sõltuvusse, on see kurb vaatepilt. Tihti on nad salajoodikud, kes istuvad kodus, kaotavad töö ja ilmuvad uuesti välja siis, kui on langenud täiesti põhja. Kui meeste puhul näeme vaheperioode, kus nad otsivad tööd ja püüavad selga sirgu ajada, siis naistel on reeglina ühtlane allakäik,“ nentis Joost.
Tihti on veinist, eriti kallist veinist, saanud staatuse sümbol. „Selle vastu aitab haridus. Ei aita ükski staatuse sümbol, kui seespidiselt ollakse tühi, kurnatud, väsinud, eluga rahulolematu. Sisemine rahulolu viib elus edasi. Oma rolli teadmine inimese, naise, ema, kodaniku ja kogukonnaliikmena.“
Selleks, et kontroll enda üle tagasi saada, tuleb selgeks teha, kuidas valitseda elu, pingeid, koormust ja väsimust. „Vältimaks sõltuvusse sattumist tuleb alustada lapsepõlvest. Ka ravis korrigeerime asju, mida pidanuks lapsepõlves korrigeerima. Uuritakse, kust pinge tuleb ja miks on see nii oluline, miks sellele ei saa käega lüüa. Me ei tohiks lõputult taga ajada ideaalpilti, vaid aktsepteerima ennast sellistena nagu oleme. Kasvame üles iseenda ja vanemate ootustes, tekib ootus elule. Tihti selgub, et elu polegi üldse selline ning midagi ei tule iseenesest.“ Nii tuleb kasvatada eneseteadlikkust ja oskust pingetega muud moodi hakkama saada.
Alkohol ei tugevda tervist
Paraku jäävad naistest liigtarvitajad oma muredega liiga kiiresti üksi. „Naised jäävad tihtipeale üksi, nad kohtavad halvakspanu ja põlgust. Ei saa pöörduda vanemate või mehe poole. Terve pere küll teab, et mure on, kuid ei saa aidata,“ tõdes Joost.
Unustada tuleb ka müüdid, mis räägivad alkoholist, tihti punasest veinist kui tervise tugevdajast. „Saan iga kord pahaseks, kui keegi ütleb, et pits konjakit paneb vere käima. Käige korraks trepist üles ja alla, tulemus on sama ega riku tervist.“ Liiatigi, et alkohol põhjustab lisaks purunenud peredele ka frustratsiooni, depressiooni, paanika- ja ärevushäireid ning südame- ja veresoonkonnahaigusi.
Ka riigile paneb Krista Joost pahaks nõrka poliitikat, mis kontrolliks noorte alkoholi kättesaadavust. „Alaealised on haavatav grupp. Igasugused reklaamid ja poes müüdav lahja alkohol on järjest värvilisem ja kutsuvam. Igas ajajärgus on olnud noori, kes on alkoholile vastuvõtlikumad, kuid näen, et see ring hakkab laienema. Enam ei ole nii, et ema ja isa kodus joovad ja laps võtab ka, vaid näen mustrit, mida varem ei olnud. Kui vanemad on eluga toimetulevad ja saavadki pingetega hakkama, siis noorukid võivad end täisealiseks saades avastada sõltlastena ning see teeb kurvaks. Riigi prioriteet peaks olema see, et noorte tarvitamised ei läheks üle sõltuvuseks,“ rõhutas Joost.
„On uuringuid, mis ütlevad, et kui laps saab sõltuvuskäitumise mustrid käima enne 18. eluaastat, siis 90 protsendil juhtudest jääbki ta sõltlaseks. Tähelepanelik peaks olema kui alkoholijoobes nooruk muutub agressiivseks. Alkoholi esmane toime peaks olema eufooriat tekitav, rahustav ja lõõgastav. Kui see etapp jääb vahele ja tekib agressiivsus, on organismil tekkinud sõltuvuseks eelsoodumus,“ rääkis Joost. Seega tuleb inimestel, kes muutuvad joobes vägivaldseks, alkoholile selg pöörata.
Alkoholism vajab ravi
Kõige lihtsam viis aru saada, kas ollakse sõltuv või mitte, on aru saada kogustest ja nende piiramisest. „Sõltuvust diagnoosime hetkel, kui inimene enam juua ei tahaks, aga sisemine sundus ajab. Tuleb vaadata iseendasse: kui alkoholist on lihtne loobuda, siis probleemi ei ole. Muidugi võib rääkida alkohoolikutest, kes suudavadki pikalt kained olla. Me nimetame neid kuivadeks alkohoolikuteks. Pits teistpidi pöörata ei ole küsimus. Küsimus on kõikide pingete ja kaotustega toime tulla, ilma et sa hakkaksid uuesti jooma,“ ütles Joost. Tuleb tähele panna, et alkoholism ei vähene, kui teda ei ravita. „Muretsema peab siis, kui tekib tunne, et muudmoodi murede ja rõõmudega enam hakkama ei saa.“
Siinkohal on oluline oskus märgata ja juhtida tähelepanu pereliikme murele, isegi siis, kui see ei tundu meeldiva väljavaatena. „Inimeseks olemisel on oma hind. Lähedasest ei tohi mööda minna, arvates, et see on vaid tema mure, millega ta peab hakkama saama. Tihti tulevad inimesed meie juurde jutuga, et täiesti võõrad on talle rääkinud, kuidas liigtarvitamisest üle saab,“ nentis Joost. Ka pidev töötamine ei aita muresid leevendada, vaid tekitab liiga suuri ootusi.
„Töö austamise kultuur aitab liigtarvitamisele kaasa. Inimesed ei jõua enam rabeleda nii palju kui peaks. Siis pole enam aega minna jalutama või tegeleda hobidega. Kergem tundub haarata veiniklaasi järele. Alkoholi tarvitajaid on Eesti tingimustes nii kaua, kuni me ei ole panustanud mitmesse põlvkonda, kes kasvaksid ja areneksid natuke paremini ja eneseteadlikumaks.“
„Kui me suudaks meelde jätta, et alkoholism ei hakka hetkest, kui ollakse liiga palju joonud, vaid eluhoiakutest, pingete märkamisest ja nendega tegelemisest. Lõpuks vajab iga haigus ravi. Pits teistpidi pöörata ei ole kunst, aga elada nii, et sa uuesti pitsi järgi ei haara, on kunst.“
KERTTU-KADI VANAMB
