?Saadjärve saamise lugu? oli vahepeal mitmeaastast tegutsemispausi pidanud Tabivere harrastusteatrile juba teine lavastus suhteliselt lühikese aja jooksul: aprillikuiste maakonna näitemängupidustuste ajaks toodi ju välja nn vana aja näitemängu imiteeriv ?Armastus ja külmad varbad?.
Kui ?Armastuse?? stsenaarium oli kokku kombineeritud Kitzbergi ?Hennu veljes? sisalduva näitemängu põhjal, siis ?Saadjärve saamise lugu? telliti ei kelleltki muult kui tunnustatud humoristilt Priit Aimlalt endalt. Tekst oligi päris vaimukas. Iseasi, et algvarianti nägemata ei oska hinnata, kas lavastaja Tõnis Lepp sellest just parema osa ära kasutas ja kas n-ö nabaalused naljad selles nii esile tõusid kui lavastuses. Mitte et sedasorti nalju teha ei võiks, aga neist peaks allakirjutanu arvates natuke elegantsemalt üle libisema. Kui asju kolm korda üle öeldakse ja selle juures veel mõttepause tehakse, võib vaataja arvata, et teda juhmiks peetakse.
Proff appi
Kui loo pealkirjas lubatakse Saadjärve saamise lugu, siis lavalt pakuti pigem kahe pikalt riius olnud naise leppimise ja kahe noore paarisaamise lugu. Saadjärve sünnilegend on taandunud kahe vintske vaimuga külanaise vaidlusobjektiks. Aga see ei pruugi puudus olla.
Esta Sokk ja Linda Amjärv olid taluperenaiste Liisa ja Minna rollis igatahes veenvad ja omas elemendis. Ning Marju Ütt ja Viktor Raud olid Liisa tütre Juula ja Minna poja Jaagupi rollis neile väärilisteks partneriteks ? tunduvalt kasinamale lavakogemusele vaatamata. Kõrtsmik Tehvani rolli oli Tõnis Lepp kutsunud aga oma Vanemuise kolleegi Tõnu Kattai ja kirikuõpetaja osa mängis ära ise.
Profi kaasamine ei viita mitte sellele, et lavastaja harrastustruppi alahindab, vaid pigem sellele, et ta neid hindab: niru trupp näeb profi taustal ju veelgi nirum välja, heale trupile annab aga profi lisamine hulga sära juurde.
Kattai tegi kaasa ka Tabivere harrastusteatri mitme aasta taguses suvelavastuses “Saabastega kass”, mida mängiti Elistvere loomapargis, sestap oli ta osaga trupist juba tuttav.
“Tunnen end selles seltskonnas väga hästi,” tõdes Tõnu Kattai. “Nad on rikkumata inimesed, kes võtavad näitlemist väga tõsiselt ja kellele kõik väga südamesse läheb. Ilm on ka suurepärane: kuumus on lausvihmaga võrreldes ju väga väike puudus. Kui omal ajal Kiidil Carl Orffi “Kuud” mängisime, ladistas terve etenduse aja vihma, nii et kolme meetri pealt polnud partnerit nähagi.”
Peategelane varjus
Lavakujunduski oli tellitud profilt: Vanemuise kunstnik-dekoraatorilt Andres Lindokilt. Tema maalitud kirik ja kõrtsitoaseinad olid küll omas realistlikkuses väga kenad, iseasi, kas oli mõttekas varjata nendega publiku eest ära vaade peategelasele ehk Saadjärvele.
“Tegelikult tulnuks dekoratsioonid asetada kaldaga risti ja panna publikki istuma mitte näo, vaid küljega vee poole: siis oleks järv rohkem kaasa mänginud,” tunnistas pärast esietendust ka lavastaja ise.
Mõningasele irisemisele vaatamata ei taha allakirjutanu koos esietendusega ühtekokku neljal korral mängitud “Saadjärve saamise loole” sugugi vett peale tõmmata, vaid Tabivere harrastustruppi pigem järgmistele töövõitudele innustada, nagu paar-kolm aastakümmet tagasi oleks öeldud. Hästi kätte õpitud jantliku mänguvõtme kõrval võiks võimekat truppi proovile panna teisteski kujutamislaadides. Tundub, et “koduseinte” ehk siis vallavalitsuse ning kohalike ettevõtete ja publiku tugev toetus on harrastusteatril olemas.
RIINA MÄGI
