Võtikere raamatuküla rajamise eestvedajat Imbi Paju raamatuesitlusel intervjueerides esitas kirjanik Kadri Kõusaar talle õigustatud küsimuse: miks oli vaja veel raamatut kirjutama hakata, kui põhjalik ja liigutav ning üsna suurt tunnustust võitnud film oli juba olemas? Imbi alustas vastates sellest, miks ta Eesti lähiajaloo probleemidesse üldse nii põhjalikult kaevus.
“Oleksin ma kogu aeg Eestis elanud, siis poleks mul seda vajadust arvatavasti tekkinud, Soomes elades ja ajakirjanikuna tegutsedes tuli mul aga igal sammul selgitada ka meie ajalugu,? ütles Imbi Paju. Algul, kui olin sealses keskkonnas n-ö uus, rääkisin enam-vähem seda, mida mult oodati ? alateadlikust soovist, et see uus keskkond mu omaks võtaks. Soomestumine on jätnud ju ka soomlaste teadvusse päris tugeva jälje ja nende arusaamad on mõjutatud nn nõukogude narratiivist: paljude arvates oli Nõukogude Eesti üks täitsa tore koht. Hiljem süvenes minus arusaam, et ma pean hakkama rääkima meie tõelist lugu. Kõigepealt tuli mul see aga endale selgeks teha.?
Oma stalinlike repressioonide ohvriks langenud ema ja tema kaksikõe saatusest tõukuvat filmi “Tõrjutud mälestused? tegi Imbi ühtekokku kuus aastat: raha laekus jupikaupa ja samal moel edenes siis ka filmimine. Kogu selle aja luges Imbi teemaga ühel või teisel viisil seonduvaid raamatuid, uuris ajaloodokumente, küsitles inimesi ja pidas päevikut. Ka videolindile jäädvustatut kogunes kaugelt rohkem, kui filmi mahtus. Sestap tundiski Imbi, et ka selle ülejäänud materjaliga tuleks midagi teha.
“Näiteks Eesti juudikogukonna teema jäi filmist täiesti välja,? ütles Imbi. “Ning mõningate Eestis ja Soomes ilmunud uurimuste tagajärjel tõusis senisest suuremasse huviorbiiti president Konstantin Pätsi ja tema perekonna saatus. Ka sel teemal tundsin vajadust kaasa rääkida.?
Kolm kihti
Nagu luuletaja Jürgen Rooste ühes raamatuküla päeva aruteludest tabavalt märkis, koosneb Imbi raamat justkui kolmest kihist: üks on Eesti lähiajaloo sujuvas ja mitteametlikus vormis ümberjutustus, teine Imbi eneseanalüüs, iseendas tekkinud küsimustele vastuste otsimine ning kolmas erinevate terrorire?iimi läbi kannatanud inimeste lugude mosaiik. Esmapilgul muudab eri kihtidest pärit tekstilõikude pidev vaheldumine raamatu kaootiliseks, ent järele mõeldes hakkad tajuma, et see ongi arvatavasti “Tõrjutud mälestuste” suurim väärtus: tavaliselt on need kolm eri kihti ju erinevates raamatutes ning pole kindel, et inimesele, kes loeb mõnd akadeemilist ajalookäsitlust, satub kätte ka sama teemaga haakuv psühhoanalüütiline käsitlus või elulugude raamat.
Ühesõnaga: Imbi raamat ei kõnele mitte niivõrd sellest, missugune on meie ajalugu, vaid eelkõige sellest, mida see ajalugu meiega teinud on. Ta õpetab meid ära tundma sovjeti mentaliteedi ilminguid seal, kus me nende esinemist kahtlustadagi ei oska (ka iseendas!), ta õpetab meid tegema ajalootööd, mälutööd ja sellega kaasnevat leinatööd, mis aitavad haiget saanud ühiskonda tervendada ning inimestevahelist mõistmist ja empaatiat suurendada, ning ta koputab ajaloolaste ja muude uurijate südamele, et nad ei usaldaks pimesi okupatsioonire?iimi jõustruktuuride produtseeritud arhiividokumente, vaid vaatleksid neid karmi allikakriitilise pilguga: vastasel korral võivad nad juba kord rängalt kannatanud inimestele veelgi suuremaid kannatusi põhjustada.
Oma keeleruumist välja
?Tõrjutud mälestused? on kirjutatud eesti keeles. Ilmus see kõigepealt siiski soomekeelsena. Kuigi Soomes tuntud ja tunnustatud autoriteetidega (nt endise välisministri Erkki Tuomiojaga) polemiseerimine oleks võinud kaasa tuua korraliku kriitikarahe, võeti raamat Soomes üldiselt väga hästi vastu. Mis juhtub Eestis, seda näeme peatselt.
“Kuulsin juba, et keegi kavatseb mind oma käsil olevas raamatus kritiseerida ja arvatavasti tuleb see kriitika räige, sest tegemist on stalinistliku taustaga inimesega,? ütles Imbi.
“Tõrjutud mälestuste? rootsikeelne variant ilmub septembrikuiseks Göteborgi raamatumessiks. Oodata on ka norra- ja inglisekeelseid tõlkeid. Eesti Entsüklopeediakirjastuse juhatuse esimees Hardo Aasmäe kiitiski Imbi Paju mitte ainult selle eest, et ta vajaliku raamatu kirjutas, vaid ka selle eest, et ta on hoolitsenud selle eri keeltes ilmumise eest: nii ei jää kirjutatu üksnes eesti keeleruumi, vaid seda hakatakse lugema ja tsiteerima ka mujal ning tänu sellele kandub edasi teadmine meie ajaloost.
Nagu märgib ?Tõrjutud mälestuste? eessõnas Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, pole 16 aastat pärast okupatsioonide lõppu Ida-Euroopas pilt siinsete ajaloosündmuste tundmise ja teadvustamise vallas oluliselt muutunud ? hoolimata sellest, et valdav osa tapamasinast läbi käinud riike on nüüd Euroopa Liidus ja NATOs.
Imbi Paju ise kirjutab, et Läänes ei ole olnud moodne kommunismiohvritest rääkida. Natsism oli ?lihtne vaenlane?, sest see elas ja suri koos Hitleriga. NSV Liit oli aga suur ja seal sai alati inimesi kuhugi välja saata või märkamatult kellegi teise vastu välja vahetada. “Kommunism Nõukogude Liidus oli nagu hiigelsuur sipelgapesa ja on raske tunda kaastunnet ohvrite vastu, keda ei ole justkui olemas. Kommunismil puudub oma Anne Frank,? kirjutab Imbi.
Tegelikult oli annefranke palju, aga nende häält polnud väga kaua aega kuulda.
RIINA MÄGI
