Eile möödus 80 aastat päevast, mil nõukogude okupatsiooni repressiivorganid viisid oma kodupaigast üle 10 000 rahumeelse Eestimaa elaniku Siberi avarustesse. Kaugel maal ootasid ees kannatused, haigused ja paljusid surm.
Stalini juhitud Nõukogude Liit hakkas massiküüditamist varakult ette valmistama. „Peeter I tegi sellega suure vea, et ta Balti pärisrahvad jättis nende asukohtadesse,“ kirjutas raamatu „Eesti rahva kannatuse aasta“ andmetel üks Venemaa ajaloolane Pravdas 1941. aastal. 14. mail 1941 võttis NSVL Rahvakomissaride Nõukogu ja Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) partei keskkomitee, mis käsitles sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmist Balti liiduvabariikidest, Lääne-Valgevenest, Lääne-Ukrainast ja Moldaaviast. Küüditamist määrati koordineerima NSVL Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Vsevolod Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja siseasjade rahvakomissari asetäitja Viktor Abukamov.
Eestis juhtisid operatsiooni troikad. Nii nimetati kolmest isikust koosnevaid komisjone. Peatroikasse kuulusid Eesti NSV-s julgeoleku rahvakomissar Boriss Kumm, siseasjade rahvakomissar Andrei Murro ja Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee I sekretär Karl Säre.
Igal pearepresseerijal oli oma iseloom ja saatus. Näiteks Serov olevat öelnud, et ta võiks murda inimese kehas kõik luud, inimest tapmata. 1965. aastal heideti ta välja Nõukogude Liidu Kommunistlikust parteist. Elutee lõppes 1990. aastal 84-aastaselt rongi alla jäädes.
Hiinas ja mitmetes Lääne-Euroopa maades Nõukogude luureagendina tegutsenud Karl Säre andis arreteerimisel 3. septembril 1941 Saksa okupatsioonivõimu esindajatele mahalaskmise hirmus põrandalusele tööle jäänud Nõukogude agentide aadressid. Tema elutee lõpu kohta 1945. aastal on erinevaid versioone. Vandenõuteooriad räägivad ka valenime all edasi elamisest eelmise sajandi seitsmekümnendateni.
Küüditamine, hävituspataljonide tegevus ja NSVL vägede põletatud maa taktika määras ka paljude eestlaste poole valiku 1941. aasta suvel teise maailmasõja osana alanud Nõukogude-Saksa sõjas, mis Nõukogude ja ka tänase Venemaa ideoloogia järgi on tuntud ka Suure Isamaasõjana.
„17.–19. juunil 1940 Kaitseliidu likvideerimisega relvituks tehtud eesti mehed alustasid üle kogu maa metsavendluse võitlusvormi kasutades vastupanuvõitlust. Suvesõda kui sissisõda sai 1941. aastal spontaanselt alanud võitluse üldnimetuseks ning sellest kujunes tõeline rahvaülestõus kommunistliku diktatuuri vastu,“ kirjutas juuniküüditatu Peep Varju ajakirjas Kultuur ja Elu selle sündmuse 70. aastapäevaks.
Saksa okupatsiooni aja eestikeelsetes ajalehtedes ilmusid ka esimesed arvandmed juuniküüditamise kohta. 1944. aasta Postimees kirjutab, et Tartumaa valdadest said suuremate kaotuste osaliseks Alatskivi vald 162 isikuga, Kasepää 156, Jõgeva 137, Torma 135, Lohusuu 168, Kuremaa 106, Meeksi 97, Kaarepere 92, Kudina 85, Avinurme 78, Mäksa 77, Nõo 76, Kavastu 72, Tähtvere 69 ja Luunja 63 isikuga.
Rahvuslikult meelestatud Eestimaa inimese mälus on 14. juuni alati püsinud leinapäevana. Laulev revolutsioon ja liikumine taasiseseisvumisele võimaldas seda päeva avalikult tähistada.
1990 otsustas Eesti Vabariigi ülemnõukogu presiidium kuulutada 14. juuni, 1941. aasta küüditamise aastapäeva, üldrahvalikuks leinapäevaks.
JAAN LUKAS,
ajakirjanik
