Eriliseks teeb Euroopa viimase poolsajandi arengu laiaulatuslik kokkulepe, et mitu tõde võivad eksisteerida kõrvuti. Kõik, mida nimetame ebastabiilsuseks ning soovimatuks olukorraks algab ju usuerinevustest, lahknevatest arusaamadest. Suuremate ja tugevamate riikide ?tõe? kõrval on Euroopas võimalik ka väikeste ja nõrgukeste maade ?tõde?, kogunisti mitu ?tõde? korraga. Võimalused niisuguseks kokkuleppeks on Euroopas olnud kindlasti suuremad kui mujal maailmas. Euroopas on need kokkulepped püsinud pikemaajalistena, koos parimate tulevikuväljavaadetega pikaajaliseks rahuks ja mõistlikuks probleemide lahendamiseks.
Euroopa toimimise aluseks on niisiis vastuolude teadvustamine ning nende ühine leevendamine. Vastuolusid on suurte riikide vahel alati olnud ja need jäävad edaspidigi olema, peamine on omavaheline rahumeelne ja edasiviiv käitumine, ühiseid arenguid soodustav mõtteviis ja koostöö ka väljaspoole Euroopa Liitu jäävate riikide ning organisatsioonidega.
Vastuolud pole kuhugi kadunud, igale riigile on jäänud oma “tõed?. Nii on alles ka oht, et need vastuolud võivad rõhutamise või ässitamise tagajärjel süveneda või konfliktiks lahvatada ning seni stabiilselt ja rahulikult areneva Euroopa tasakaalu proovile panna. Rõhutatud vastasseisud on läbi ajaloo olnud suurimad tülide tekitajad.
Euroopas asumine ei tähenda automaatselt euroopalikku mõtlemist, et vastuolude üksmeelse leevendamisega on võimalik saavutada rahu ning seda hoida. Euroopas on riike, mis ei ole veel mõistnud, et nii riikidevahelise kui ka riigisisese rahu saavutamine on võimalik ainult läbi möönduste, läbi tunnistamise, et oma “tõe? kõrval tuleb sallida kellegi teise “tõde?; et oma “tõde? võib õige olla vaid osaliselt, nii nagu kellegi teise ?tõde? on õige vaid osaliselt. Seepärast tekitab Euroopas kummastust Venemaa, Valgevene, Serbia ja Türgi käitumine.
Ainult oma õiguste tagaajamine, oma “tõe? kui parima propageerimine ning soov seda iga hinna eest maksma panna ongi peamine vastuolu, mis võib ohustada integratsiooni ning rahu ja stabiilsust nii Euroopas kui ka selle naabruses.
Vastuolude kaotamine ei peaks olema eesmärk omaette, kuid nendest üle saamine väärib pingutust. Vastuolude ja erinevuste allesjäämine tagab selle, et oskame rahu hinnata ega hakka vanade probleemide lahenemisel uusi tekitama.
Ajalooliste vastasseisude taustal saavad ka mitte-poliitikud aru, kui oluline on omavaheliste arusaamatuste rahumeelne lahendamine ning vastuoludele vaatamata koostöö arendamine.
Ulrika Hurt,
Eesti Euroopa Liikumise juhataja
