Ajaloohuviline noormees peab muuseumi

Küllap on paljudel Eestimaa asulatel näidata midagi just neile iseloomulikku, mis selle koha head mainet kujundada aitab. Koigi vallas Päinurmes näiteks on oma koduloomuuseum, mille on rajanud ajaloohuviline noormees Ründo Mülts.  

Teada on, et Päinurme koduloomuuseum sai alguse Teie huvist kodukandi ajaloo vastu. Kust selline huvi pärineb?

Meie kandis käis jalgrattaga üks entusiastlik vabaõhumuuseumi uurija, kes tahtis informatsiooni kohalikust meiereist. Ta pöördus minu poole ja palus, et mina tollase neljanda klassi poisina kunagise Päinurme meierei ajalugu uuriksin. Hakkasingi 2003.-2004. aastal tema palvel selle meierei ajalugu kirja panema. Infot kogusin kohalikelt inimestelt. Sellest tegelikult saigi alguse kohalik muuseum. Tasapisi hakati muuseumile pakkuma mitmesuguseid vanu esemeid ja muud materjali. Nii sai alguse mu huvi vanavara kogumise vastu.   

Miks see ajaloouurija just Teie poole pöördus?

Ilmselt seetõttu, et olen pärit ajaloohuvilisest suguvõsast. Minu onu töötab Palamuse gümnaasiumis ajaloo õpetajana. Ka minu vanaema on kohalikku ajalugu uurinud ning seda ka mingil määral üles kirjutanud. Mind ennast on alati köitnud ajaloolised filmid ja raamatud ning sealt tekkiski huvi kodukandi mineviku vastu. Panin tähele, et varem polnud Päinurme piirkonna ajalugu kuigivõrd kirja pandud, ent minu arvates on siin piisavalt mäletamist ja jäädvustamist väärivat minevikupärandit.  

Kus Te kogutud esemeid niikaua hoidsite, kuni veel muuseumil oma ruume polnud?

Alguses kogusin esemeid oma keldrisse. Ühel hetkel sai kelder vanadest esemetest pilgeni täis. Samuti sai täis minu ema mõõt ning ta „lõi” mind sealt koos asjadega välja. Seejärel mõistsin, et nüüd tuleb kusagilt leida ruumid, kuhu kogu see tarvilik vara hoiule anda. Nii aidati mul kontakti saada tollase Koigi vallavanema Margus Läätsega, kes mulle appi tuli. Hiljem saime endale suuremad ruumid ja kolisime ümber.    

Kas Päinurme koduloomuuseum on ametlikult registreeritud?

Meie muuseum veel ametlikult registreeritud ei ole. Tegelikult me ei kiirustagi praegu sellega. Nimelt läheb see hoone, kus me hetkel asume, remonti. Pärast selle valmimist on aega  probleemiga tegeleda.  Ehitusprojekt remonditöödeks on juba olemas, millal tööd tegelikult algavad, seda ma praegu öelda ei oska. Arvan, et alles mitme aasta pärast.  

Kuhu Te kogu varanduse vahepeal kolida kavatsete?

Olen rääkinud kõrval asuvate hoonete omanikega ja jõudnud kokkuleppele, et saan sealt mõned ruumid ajutiselt muuseumi käsutusse. Selge on see, et kogu kollektsiooni  ei ole ajutistes ruumides eksponeerida võimalik. 

Kuidas vanemad, teised lähedased inimesed ning sõbrad-tuttavad teie ajaloo huvisse suhtuvad?

Minu arvates väga positiivselt. Nad tulevad alati appi, kui midagi on tarvis teha, püüavad aidata muuseumi eksponaatidega täiendada, kutsuvad siia oma sõpru ning külalisi.  

Kust Te kogutud esemete kohta informatsiooni saate? Kuidas esemed ja teatud ajalooetapid endale legendid leiavad?

Olen siinsetelt inimestelt mitmeid lugusid kuulnud ja need ka kirja pannud. Osa materjali asjade, ajaloosündmuste ning inimeste kohta olen leidnud ka kirjalikul kujul. Iga sündmuse, eseme või siitkandi ajaloolise tegelase kohta on inimene rääkinud mõne huvitava loo. Ühtki n-ö ilma loota eset meie muuseumis ei ole.  

Oletame, et leiate mõne vana eseme või satute sellise aset leidnud sündmuse jälile, mille kohta keegi midagi rääkida ei tea. Mis sellisel juhul saab?

Oleme pöördunud teiste muuseumide poole, kust enamasti ka informatsiooni oleme saanud.  Kuid tavaliselt leidub kohapeal inimene, kes siinset ajalugu ühe või teise kandi pealt teab ning mäletab. Meid on abistanud ka mitmed ajaloolastest professionaalid. Näiteks keskajast pärit hõbeprossi vormi on uurinud põltsamaalastele hästi tuntud ajalooprofessor Helmut Piirimäe.  

Kui suur on koduloomuuseumi kollektsioon praegusel hetkel?

Praeguse seisuga on registreeritud kümme tuhat eset. Tegelikult on veel piisavalt palju registreerimata esemeid, sest kooli ja õppetöö kõrvalt ei jõua ma kollektsiooniga üksinda tegelda.  

Millist eksponaati peate ise eriti väärtuslikuks?

Minu enda hinnangul on eriti väärtuslik vana mõisakooli kroonikaraamat, mis on ära päästetud kahest tulekahjust. Üks neist tulekahjudest puhkes Päinurme koolimajas 1941. aastal ning teine Rutikvere mõisahoones 1954. aastal. Sellesse kroonikaraamatusse on tehtud sissekandeid kuni 1950. aastate keskpaigani. Kui seda poleks säilinud, siis ei teaks me praegu kohaliku hariduselu minevikust suurt midagi.  

Mis tuleb teha muuseumile toodud esemetega, et neid kõlbaks eksponeerida?

Kindlasti tuleb need ära puhastada. Vahel tuleb mõne suurema eseme kohaletoimetamiseks ka transport leida. Sisulise poole pealt tuleb igale kollektsiooni lisandunud esemele anda hinnang, missugusest ajast see pärineb, ning lisada juurde sellega seotud lugu. Meil on olemas ka väike fondihoidla, sest kõik muuseumile kuuluvad esemed siia ekspositsiooni lihtsalt ei mahu.  

Kas muuseumile annetatakse esemeid ka praegu?

Aeg-ajalt meile ikka midagi juurde tuuakse. Oleme lähtunud t põhimõttest, et võtame kõik vastu. Isegi juhul, kui pakutav on meil juba olemas, võtame me selle ikkagi vastu, sest võib juhtuda, et edaspidi saab selle vahetada mõne teise siitkandist pärineva eseme vastu, mis oli enne hoiul mõnes teises muuseumis. Küll on kriteeriumiks, et asjad oleksid pärit Kesk-Eestist. Näiteks Kihnu kalamõrda pole meie muuseumis ju mõtet eksponeerida.   

Kus Te hetkel õpite?

Lõpetasin kevadel gümnaasiumi ja lähen ülikooli ajalugu õppima.  

Mis saab  muuseumist juhul, kui Te oma tulevast elu siinse paigaga ei seo?

Siis tegeleb siinse muuseumiga edasi minu perekond. Minu vanaema on väga aktiivne ja toimekas inimene. Ka minu endine ajalooõpetaja on nõus muuseumi tulema, kui see vajalikuks peaks osutuma. Sellist ohtu küll ei ole, et muuseum  ära kaob.  

Kuidas sattusite presidendi vastuvõtule?

Eesti Vabariigi President külastas muuseumi 2008. aastal. Küllap ta seetõttu otsustas kutsuda mind vabariigi aastapäeval toimuvale pidulikule vastuvõtule, kus ma käisin 2009. aastal. Presidendi visiit oli väga oluline nii meie muuseumile, Päinurme külale kui kogu Koigi vallale, sest varem pole president siinset kanti ametliku visiidi käigus külastanud.  

Kas Päinurme muuseumi saab tulla igal ajal?

Põhimõtteliselt on küll nii, et siia võib tulla igal ajal. Aga soovitaks siiski ette helistada, sest päris igal hetkel ei pruugi siin tõesti ühtki muuseumiga seotud inimest üles leida. 

Millisena näete muuseumi tulevikku?

Arvan, et edaspidi võiks uuritavat territooriumi ajaloolises plaanis natuke laiendada. Lisaks esemete kogumisele olen teinud paari-kolme aasta jooksul ka uurimistööd. Olen kirjutanud kaks uurimust, mis on tunnistatud presidendi poolt esimese koha vääriliseks.  Lisaks koostan alates 2001. aastast Päinurme küla fotokroonikat.

Tulevikus peaks kasvama ajalooliselt uuritava territooriumi suurus ja samuti tuleks teha rohkem sisulist uurimistööd. Kõik ajaloohuvilised inimesed on alati meie muuseumi oodatud ning ka kõik säilitamist väärivad esemed ja materjalid püüame me alati vastu võtta.  

i

TOOMAS REINPÕLD 

blog comments powered by Disqus