Jõgevamaa ajalehes on töötanud mees, kes jäädvustanud raamatusse Rakvere teatri ajaloo, kirjutanud teatriarvustusi, tõlkinud proosakirjandust ja luulet vene, bulgaaria ja ukraina keelest, osalenud ülemaailmsel bulgaaria kirjanduse tõlkijate sümpoosionil Varna lähedal ja kirjutanud stsenaariumi filmile „Kevadine naeratus”, mis jutustab legendaarsest Adavere põllumajandusjuhist Viktor Meistrist.
Jutt on 1937. aasta 10. mail sündinud Enn Mälgandist, kellest 1969. aastal sai rajoonilehe Punalipp põllumajandusosakonna juhataja.
Kuidas algas Teie ajakirjanikutöö?
„Hakkasin varakult ajalehtedele kaastööd tegema. Spordivõistkonnad võtsid mu juba 17aastaselt võistlustele kaasa, et kajastaksin reportaažides nende tegemisi. 1956. aastal kutsuti mind tööle Kilingi-Nõmme rajooni ajalehte. Infot minu kohta oli saadud Abja rajoonist, sest mu kodukoht oli Mõisakülas, kus 1955 lõpetasin keskkooli. Isa töötas raudteel vedurijuhina. Meie pere elas oma majas. Toona eksisteerisid Eestis veel väikesed rajoonid.
Kilingi-Nõmme ajalehes töötamisest on hästi meelde jäänud lood, mida kirjutasin kalalaevadega lähivetes ringi sõites. Mu tööle kutsumise põhjustaski suuresti asjaolu, et kalurikolhooside elu oli rajoonilehes vähe kajastatud.
Südantliigutavana on meelde jäänud kohtumine Kablis asunud kalurikolhoosi esimehega, kes oli mu isa sõber. Nad olid koos maadlusega tegelenud. Tema perekonnanimi oli Kaine, kuid napsu armastas ta võtta küll.”
Vahepeal tuli ajakirjanikutöösse vist mõneti pikem paus?
„Jah. Isa soovitusel asusin õppima Gomeli Raudteetranspordi Inseneride Instituuti Valgevenes. Õppisin seal ühe semestri. Äratuleku põhjustas väike huvi reaalainete vastu ja tegelikult polnud soovi inseneriks saada. Järgnes teenistus Nõukogude armees. Pärast demobiliseerimist 1961. aastal asusin õppima Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo- ja keeleteaduskonda vene keelt ja kirjandust. Ühtlasi õppisin ka Juhan Peegli juhendataval ajakirjanduskursusel, kust sain ka tunnistuse.
Võnnu keskkoolis alustasin aga õpetajaametis. Mu abikaasa, Tartu Ülikooli haridusega kehakultuurlane, õpetas vastavat ala Võnnu tüdrukutele. Elamistingimused olid meil kehvad.
Varsti asusime Kuremaale elama, kus minust sai õpetaja sealses sovhoositehnikumis. Lisaks vene keelele õpetasin veel ühiskonnaõpetust. Minuga ühel ajal tuli tööle tehnikumi direktor Endel Sööt. Kuremaal sain ka korraliku korteri.
- aastal, keset õppeaastat, kutsuti mind välja Eestimaa Kommunistliku Partei Jõgeva Rajoonikomiteesse. Minuga polnud jutt kuigi pikk. Küsiti, kas olen nõus asuma tööle rajoonilehe Punalipp toimetusse põllumajandusosakonna juhatajaks. Teati, et olen varem töötanud Kilingi-Nõmme rajooni ajalehes. Samas olin teinud kaastööd teistelegi ajakirjandusväljaannetele, muu hulgas ajalehele Sirp ja Vasar ning ajakirjale Looming. Hea koostöö oli ajalehe Edasi rahvaga. Seltskond seal oli väga hea: Olev Anton, Kalju Kass, Karl Metsaots, Elli Zimmer, Kalju Lomp…
Mulle ettepanek meeldis, sest unistasin tööst heatasemelise rajoonilehe juures. Kuremaal pidin siiski õppeaastasse planeeritud tunnid ära andma ja oma kursusega hüvasti jätma.”
Toona suunas partei ajakirjandust vist päris kõvasti?
„Eks olukord oli ajastuhõnguline. Mind rajooni parteijuht Vello Vilimaa aga usaldas. Intervjuusid, mida temaga tegin, ta läbi lugeda ei soovinud. Kord sõitime koos temaga Lillevere-nimelisse kolhoosi, kus olid tekkinud teravad probleemid, mis ajalehes kajastamist vajasid.
Vilimaa sõitis oma Volgaga toimetuse ette. Oli ise roolis. Ja nii läks tee Lillevere majandisse, mis asus Põltsamaa külje all. Kohtumiste ja vestluste tulemusena kirjutasin artikli pealkirjaga „Kiiduväärset oli seekord vähe”.
Artikkel tekitas ka pahameelt, sest Lillevere-nimelise kolhoosi esimees, sõjaveteran Voldemar Laos oli autoriteetne majandijuht. Vello Vilimaale aga artikkel meeldis.”
Mis laadis lugusid kõige meelsamini kirjutasite: reportaaže, olukirjeldusi, intervjuusid?
„Kõike tuli kirjutada. Toimetaja Olga Uulits, keda kutsusime Olga Vassiljevnaks, tundis põllumajandust vähe, mistõttu minu töösse ta vahele ei seganud. Valisin teemad ise.
Ükskord käis aga Olga koos oma meessõbraga komandeeringus Tadžikistanis hüdroelektrijaama ehitusel.
Tagasi tulles oli tal kombeks nähtust ja kuuldust kirjutada. Nii ta kiheles ja kiheles ning korra märkas, kui olin ühes toas ajakirjaniku, kirjade osakonna juhatajaga Haany Ringiga. Tal oli käes Tadžikist toodud raamat ja ta palus, et tõlgiksin talle sealt teatud leheküljed artikli jaoks.
Samuti komandeeringus käinud Saaremaa rajoonilehe Kommunismiehitaja peatoimetaja Endel Prooses pidi talle fotosid saatma, kuid vedas Olgat alt. Nii jäigi lugu ilmumata. Ka minu tõlketöö läks tühja.”
Milline oli Olga Uulits inimesena?
„Küllalt temperamentne. Kui ta toimetuses ringi liikus, käisid uksed pliks ja plaks. Kui ajakirjanik oli mingi olulise teema maha maganud, siis ta pahandas.”
Kas ajakirjanikud said toona nii palka kui ka honorari?
„Seda küll. Toimetajal oli ajaleht ees ja ta kirjutas honorarid sinna peale. Honorarisummadest tuli aga kuuskümmend protsenti tasuda välisautoritele ja nelikümmend toimetuse töötajatele. Et kirjutasin palju, teenisin umbes kuus 100 rubla honorari. Palk oli mul 167 rubla.”
Mis mulje omaaegne Jõgevamaa põllumajandus üldse jättis?
„Minust sai ajakirjanikuna Jõgevamaa põllumajanduse patrioot. Mulle meeldisid väga maaelu ja maainimesed. Suureks eeskujuks oli mulle Punalipu põllumajandusajakirjanik Julius Tillo. Ta muretses vahel põllumajanduse olukorra pärast nagu oma isikliku asja pärast.
Jõgevamaa põllumajandustegelastest on hästi meeles võimekad agronoomid Artur Aru ja Ülo Väljaots.”
Räägime Teie stsenaariumi järgi 1972. aastal valminud filmist „Kevadine naeratus”.
„Ühel päeval sisenes toimetuse tuppa paksude prillidega mees. Tundsin temas ära režissöör Ülo Tambeki, kes pakkus mulle võimalust kirjutada dokumentaalfilmi stsenaarium. Eks tal oli välja uuritud, et olin kinoasjadega mõneti kursis.
Hakkasin siis kirjutama, eraldi nii filmis toimuvat tegevust kui ka autori teksti, mida tavaliselt loeb mõni näitleja. Tegemist oli esimese Eesti dokumentaalfilmiga, millest tuli laiekraan värvifilm. Operaator oli Hans Roosipuu. Peategelaseks valisin Adavere põllumajandusjuhi Viktor Meistri.”
Millisena on ta meelde jäänud?
„Ta oli väga tore mees ja mulle suur sõber. Majandis ringi liikudes meeldis talle vahel trakse tõmmata. Ta ei naernud peaaegu kunagi. Mõtlesime aga Ülo Tambekiga välja stseeni, kuidas ta naerma panna. Nii sai ka film pealkirja „Kevadine naeratus”.
Filmi värvigamma panime aga paika Tallinnas Ülo Tambeki korteris. See oli aeganõudev protsess.
Muide, huvitav on märkida, et Ülo Tambeki isa Elmar Tambek oli Konstantin Pätsi ajal Vabariigi Presidendi Kantselei ülem.”
Ajalehes Punalipp töötasite kaheksa aastat. Seejärel sai teie elukohaks Rakvere. Millega olete praeguses elupaigas tegelenud?
„Töötasin Rakvere Metsamajandis töökaitse ja info alal, samuti tõlgina ning olin ka ametühingu esimees. Rakvere Teeninduskombinaadi orkestrisse kuulusin kutselise orkestrandina. Ma olin ka Rakvere kirjandusklubi esimene president.
Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 200. sünniaastapäevaks kirjutasin näidendi. Aastatel 1995–2014 toimetasin Kadrina valla ajalehte Kodukant. Praegu kipub kirjatööd takistama käte tervislik seisund.”
Mida olete üldse loomingulisest tööst enda jaoks ammutanud?
„See on olnud minu elu sisu. Teistsugust elu poleks ma enda jaoks soovinud.”
JAAN LUKAS
