Tartu-Luhamaa maantee remondiks kavandati juba üheksakümnendate aastate lõpust kasutada laenuraha. Pärast pikki ja vaevalisi läbirääkimisi nõutus Maailmapank seda ehitust rahastama. Kusjuures sihiks sai võetud kohe Euroopa mõistes esimese klassi ehk neljarajalise tee ehitus. Kiirtee Euroopa mõistes oleks veel suur samm edasi ja meie oludes esialgu ebaotstarbekas. Selline kindla kavaga tegutsemine oleks kindlustanud meile neljarealise tee Tallinnast Tartusse enne 2020. aastat.
Kogu Maailmapangaga kooskõlastatud kava oli jaotatud laias laastus kolme etappi. Kusjuures esimene etapp on juba õnnestunult läbitud: see algas 1999. aastal ja lõppes 2002 aastal. Kogu tee ulatuses tehti ära nn taastusremont. Teepind sai sile, korda tehti kraavid jms.
Teises järjekorras oli kavas likvideerida nii olemasolevad kui ka lähiaegadel tekkivad ?pudelikaelad?. Plaan nägi ette Tartu ümbersõidu ehitamist neljarealiseks kahetasandiliste ristmikega teeks. Olukord oli ja on seal halb. Samuti planeeriti teises etapis uue trassi rajamist Kose ristist otse Mäosse ja sinna ka uue ristmiku rajamist. Sellele uuele trassile oli, ja loodan, et on plaan rajada algul kaherealine tee perspektiiviga ehitada see hiljem neljarealiseks. Igal juhul hajutaks see kohe liikluskoormust Mäo ja Kose vahel. Teist etappi oli plaanis alustada 2003. aastal ja 2006. aastal oleksime me rääkinud juba selle lõpetamisest.
Kavandamisel oli ka juba kolmas osa ja see nägi ette Kose-Mäo lõigu lõplikku väljaehitamist neljarealiseks. Edasine sõltub kujunevast olukorrast, aga ilmselt tuleb järgmisena ehitada neljarealine tee välja Mäost Viljandi ristini ja Tartu poolt Põltsamaa ristini jne.
Kahjuks teatas 2002. aasta kevadel vastne majandus- ja kommunikatsiooniminister Liina Tõnisson, et Maailmapanga laenuga Tartu maanteed edasi ei ehitata. Kogu hea kava läks seega vett vedama. Väidetavalt olevat ehitus Euroopa Liidu abirahadega odavam. Laenuraha tuleks kõik intressidega tagasi maksta, EL abirahasid tuleks aga vaid osaliselt kaasrahastada.
See jutt tundub ju õige olevat, kuid kahjuks ainult osaliselt. Selle asemel, et kasutada juba olemasolevaid reaalseid võimalusi ning kindlustada sihikindla tegutsemisega juba lähema 15 aasta jooksul eestimaalastele korralik tee, oodatakse aega, millal Euroopa Liidu abirahakoti rauad ükskord selle tee jaoks avanevad.
Nimelt sai juba kirjeldatud tee-ehituse kava paikapanemisel arvestatud sellega, et pärast EL-iga liitumist saab võimalikuks hakata ka Tartu maantee jaoks abiraha kasutama. Oleks loogiline, et senini võiks ehitada nende vahenditega, mis meil võimalik. Liiati saaks neid abirahasid kasutada teistel teedel.
Praegu aga oleme sellise otsustamatuse tagajärjel kaotanud hulga aega ja raha. Tee-ehitus on väga pikaajaline ja kulukas protsess. Täiesti põhjendamatu on sagedasti kõlama jäänud kahtlustav argument: kas liikluskoormus Tallinna-Tartu maanteel on ikka suurejoonelise neljarealise tee jaoks piisavalt suur?
Iseenesestmõistetavalt omab tähtsust autode arv, mis läbib kogu teed ning õigus on ka neil, kes väidavad, et 3000 autot ööpäevas on neljarealise tee ehituseks vähe. Ometi on ju teada, et tee tegeliku läbilaskevõime määrab olukord tipptundidel. Juba täna on selge, et olukord on selles osas muutunud kriitiliseks, seda eriti Tallinna ja Tartu ümbruskonnas.
Kahju, et poliitiliste mängude käigus jagatakse kiirteeootajatele küll lubadusi, kuid kui on tarvis tegutseda, selgub, et leitakse ?tähtsamaid asju?, kuhu raha kulutada.
Ning Tallinna-Tartu kiirteest võime veel kaua unistada?
TOIVO JÜRGENSON,
endine teede- ja sideminister, Isamaaliit
