Meie küll sellised ei olnud, manitsevad veel paljud elukogenumad täiskasvanud, nähes pisikesi piigasid, kellel nägu paksu meigikorra alt väljagi ei paista. Ropud suud ja nilbed elukombed on paljude jaoks sõnad, millega iseloomustada tänapäeva noori.
Eks ole ju nii, et maine kujundavad rumalamad, veidrate eesmärkide ja üldise ebaviisaka käitumisega inimesed, mitte tublid ja õpihimulised. Tarkus ei paista lihtsalt kõige selle ebamoraalse seast välja.
Sellepärast ei olegi aus öelda, et vanasti parem oli. Kas pole meil mitte piisavalt edasipürgivaid ja heade elukommetega noori? Teismelisi, kelle jope ei ole kolm numbrit vajalikust väiksem? Inimesi, kelle päeva eesmärgiks ei ole nina täis tõmmata ja pättusi teha? Kui palju on meil aga tegelikult kultuurilembelisi, viisakaid ja igati toredaid kodanikke! Kas siis keegi ei märkagi neid? Miks on nemad pandud ühte patta oma eakaaslastega, kellele moraal mitte midagi ei tähenda?
Aitab juba üldistustest, et kõik noored on ühtmoodi halvad. Teades, kuidas ka korralikud teismelised põhjuseta vanainimeste viha oma krae vahele saavad, teeb küll meele kurvaks. Sedapuhku tekib ka kõurikutes trots ja arusaam, et vanad inimesed on kibestunud ja kurjad. See on nagu lõputu ring. Kas siis aastate pärast vihkavadki vanad noori ja noored vanu? Või on see juba praegu nii?
Eeskujulik kodune kasvatus ja üldine meeldiv suhtumine teistesse inimestesse tagab sõbraliku ühiskonna. Seega tuleb arvestada ka inimestega, kes on meie ümber ja veelgi kaugemal. Peab oskama rõõmu tunda ka sellest, kui kellelgi läheb hästi, sest kadedusega ei jõua siin elus küll mitte kuhugi.
Ingel Terasmees,
Liis Oja,
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi 12d klassi õpilased
