Siinkirjutajal oli võimalus teha Airi Rütteriga esimene jutuajamine ajalehe jaoks kolmkümmend neli aastat tagasi, kui ta oli äsja Jõgevamaale tulnud ning tollase Laiuse kultuurimaja direktori koha vastu võtnud, kaasas aastane tütreke Teeri. On hästi meeles, et vaatasime siis meie, kaks noort inimest, kultuurimaja suurest aknast õue ja Airi ütles, et ta tunneb ennast justkui kala akvaariumis. Kujutasin seda tunnet selgesti ette ? suur maja, võõras ümbrus, tuttavaid ei ole.
Jõgevamaalaseks tänu kahele inimesele
Mõni aeg hiljem sain juba osa kooride kontserdist Laiuse kultuurimajas, mis oli ühtlasi Airi Pedagoogilise Instituudi diplomitöö dirigendina. Väike, sale ja hästi pikkade juustega Airi mõjus koori ees ühtaegu efektse ja enesekindlana. Hiljem selgus, et saalis istunud kõrge komisjon hindas Airi tööd ja kooride taset väga kõrgelt. “Olen tagantjärele mõelnud, et kui tugev oli sellel ajal ikka eesti koorilaulutraditsioon. Et ühes väikeses maakohas on kaks koori võimelised mitmehäälselt laulma, selle üle avaldas ka komisjon tookord imestust. Laiuse naiskoor ja meeskoor, lisaks neli meest Jõgevalt laulsid mulle diplomi välja. Lüdigi “Koitu? esitasime koguni kaheksal häälel. Kahju, et Laiusel praegu koore ei ole,” ütleb Airi nüüd.
Jõgevamaale sattus Harjumaa juurtega Airi 1973. aastal tänu kahele inimesele. “Õppisin pedas ühel kursusel Ain Valdmanniga, kes siis töötas Jõgeva KEKis ametiühingu esimehena. Tema siis mu ära rääkiski. Ütles, et KEKi on plaanis luua kultuuritöötaja koht. Et seda kohta kohe ei olnud, määras sellel ajal Jõgeval kultuuritöö metoodiku ametis olnud Viive Müürsepp mu seniks ooteseisundisse Laiusele. Ooteaeg kestis 1976. aasta lõpuni ning järgmise aasta märtsis alustasin Jõgeva KEKis,” meenutab Airi, kellest pärast ettevõtte likvideerimist sai sujuvalt Jõgeva kultuuritöötaja.
Annet rohkem, kui rakendada saanud
Tallinna 7. Keskkoolis õppis Airi lisaerialana ?urnalistikat. “Et kirjandid olid mul alati head olnud, siis mulle see täitsa sobis. Kolme aasta jooksul saime päris kõva põhja, käisime raadio- ja telemajas praktikal. Viive Ruus oli tugev õppejõud,” räägib Airi. Üks Airi klassikaaslastest oli näiteks Mati Sirkel, kellest sai kirjandusteadlane, paralleelklassis õppis Astrid Reinla, hilisem kirjanik ja “Õnne 13” stsenarist jne. Keskkooli lõpus eriala järgi seatud pingereas oli aga Airi esimesel kohal ja õpetajad nägid temas kindlalt tulevast ajakirjanikku. Kõikide pettumuseks läks tüdruk aga Viljandisse kultuurharidustööd õppima. “Stsenaariumide ja projektide kirjutamisel on kultuuritöös keskkooli lisaerialast küll kasu olnud,” leiab ta.
Viljandis õppides võitis Airi koolis konkursse klaverimängus ja talle anti suuri lootusi tulevikus dirigendinagi. “Tegelikult olen igast andest edaspidises kultuuritöös midagi ära saanud kasutada. Oleks võinud ju ka mõnda asja süvenenumalt edasi arendada. Kõige enam on mind aga huvitanud varasest noorusest peale rahvatants, õigemini rahvakultuur laiemalt. Et aga väiksena oli mul süda haige, siis jõudsin rahvatantsu juurde liiga hilja. Kõrgema kategooria rahvatantsujuhi tiitli jõudsin siiski välja teenida ja rahvakultuuri alal olen saanud ka edasi tegutseda, juba oma suguvõsa pärast.”
Hullu krahvi veri?
Airi päritolu ja suguvõsa arvestades pole just imeks panna, et talle kõik rahvuslik südamelähedane on ja et ta kultuuritöö elukutseks valis. Suguvõsa kokkutulekutel pole olnud vaja näitlejaid, lauljaid, pillimängijaid ega õhtujuhte kaugelt otsida, nad kõik on olemas. Kaheksakümnendate aastate algusest peale kümmekond aastat järjest oli neil ka oma suguvõsa ansambel, kellega üheksakümnendatel käidi Riias Baltical Eestit esindamas. “Neljakümnekohaline buss oli meid täis, kõik sugulased,” räägib Airi. Hiljem on nooremate eluteed viinud kaugemale, mõned vanematest aga juba igaveseks lahkunud. Ravilas peab praegu vanaema-vanaisa talu Airi vend Arne, ametilt muusikaõpetaja Tallinna Vanalinna Muusikamajas. Tema pereansambel tegutseb praegu siiski jõudumööda edasi.
“Laulupeol käisin ma tegelikult juba enne oma sündimist 1947. aasta suvel emaga, sündisin ju sügisel,” naerab Airi. Elu esimesed mälestused on tal aga Ravila vallamajast peoõhtult, kus vanaisa lavastatud näitemängus tädil peaosa oli ja isa tantsuks keelpilliorkestris mandoliini mängis.
Airi Koselt pärit isapoolne vanaisa juhatas näitemängutegemist, vanaema oli aga aktiivne perenaiste seltsi tegelane. Emapoolset vanaema teati aga kui pulmade esilaulikut ning vanaisa lõõtspillide valmistajana ja pillimehena. Isa aga tantsis omal ajal Ullo Toomi käe all. Lähisugulastest pillimängijaid, lauljaid ja seltsielu tegelasi võiks üles lugeda veel üksjagu.
Vend Arne, kes on põhjalikult uurinud sugupuud mitut liini pidi Põhjasõjani välja, on muu seas teinud ka ühe huvitava järelduse. Nimelt on teada, et Ravilas omal ajal hullu krahvina tuntud Mannteuffel olla ühe vaaremadest mõisasse tööle võtnud, pärast veel ämmaemandaks õppida lasknud, hiljem aga talle talu kinkinud ja mehele pannud. Põhjalikumal uurimisel on selgunud, et pulmade ja noorpaari esimese järeltulija sündimise vahel olnud vaid mõned kuud. “Võib-olla ongi see hullu krahvi veri, mis edasi kestab ja selliseid “hulle? tegusid tegema paneb,? visatakse vahel omakeskis nalja.
Pühendumusega ja põhjalikult
Tegelikult pole asi mitte ainult laulus, tantsus ja pillimängus. Tugev kodu ja suguvõsa on ütlemata oluline nii üksikule inimesele kui ka tervele rahvusele. “Mu vanaema suri 2000. aastal 97-aastasena. Olen temalt palju õppinud ja ta mälestusi üles kirjutanud. Mu jalgealune oli kuidagi väga kindel, kui vanemad suguvõsa liikmed veel elus olid. Praegu olen juba ise muutunud vanema generatsiooni esindajaks. Varem oli vanaisa suguvõsas pulmavanem ja mattis surnud. Nüüd on see kandev osa minule tulnud. Tunnen suurt vastutust. Minu kohustus on nüüd panna nooremate jaoks kirja asjad, mida olen oma lähedaste vanemalt generatsioonilt kuulnud ja mida ise tean. Annan endale aru, et selles pole mul asendajat, sellepärast tuleb võtta aega,” räägib Airi. “Kultuuritöös pole ma aga kaugeltki asendamatu, olen saanud ise endale meeskonna luua, kelle pärast võib süda täiesti rahul olla.”
Jõgeval on aga traditsioone ja toredaid algatusi üksjagu, milles Airi osa määrav olnud. Ta tunnistab, et pole suutnud kultuuritööd teha muudmoodi kui pühendumusega ja põhjalikult. “Mu eraelu on selle tõttu kannatanud, aga mul ei ole kummagi lapse isale ühtegi etteheidet. Kes kannatakski välja niisugust naist, kes on rohkem tööl kui kodus,” tunnistab ta. Airi tütar Teeri ja poeg Ahti on teinud temast viiekordse vanaema.
Jõgevlastele on aga Airi üritanud väsimatult tõestada, kui tähtis on teada oma juuri ja et ka siinne kant on rahvapärimuselt rikas ja omapärane. Samas on ta alati armastanud edasiminekut ja muutusi. Praegu mõtleb Airi juba linna juubelile ja Jõgeva seltsitegevuse 100. juubeli tähistamisele tuleval sügisel, Jõgeva Jõulumaa edasiarendamisele jne. “Südamelähedaste asjadega tegelen endiselt edasi,” lubab ta.
VAIKE KÄOSAAR
