Nende abielu on registreeritud Novosibirski oblastis, kuhu nad mõlemad 1949. aasta märtsis koos väga paljude eestlastega küüditati.
“Kui sind Siberisse poleks saadetud, poleks sa endale nii head meest saanud,” tavatsevat Harry Aimele vahel öelda. Aime tögab jälle Harryt, et miks too küüditatude rongis kohe terekätt andma ei tulnud, vaid alles mitu aastat hiljem Siberis talle silma heitma hakkas. Teekonda Siberisse alustasid nad nimelt Jõgeva jaamast ühe ja sama rongiga. Ainult et Harry oli omakandi, Lohusuu rahvaga ühes esimestest ja Aime Assikvere rahvaga ühes tagumistest vagunitest ning teineteise olemasolust ei teadnud nad siis veel midagi.
Novosibirski oblastiski sattusid nad algul teine teise kanti.
“Mina olin Lenini-nimelises kolhoosis, aga kui kuulsin täditütrelt, et nende juures Petrakovski sovhoosis nr 275 natuke parem elu on, palusin ennast sinna üle viia. Seal me Harryga kohtusimegi,” meenutas Aime. “Harry oli karjapoiss ja nägi mind kaevul, kuhu ta pulle jootma tuli. Siis ta oligi mõlenud, et minust võiks tema naine saada.”
“Tegelikult pani meid paari minu ema,” täpsustas Harry.
Harry ema kutsus nimelt siis, kui Aime Novosibirski vanglast naasis, ta enda juurde elama: justkui Harry asemele, kes siis ikka veel vangis oli. See, kuidas Aime, Harry ja veel paarkümmend Petrakovski sovhoosis töötanud eesti noort vanglasse sattusid, on omaette lugu. Üks nende hulgast ? Paul Avi ? üritas nimelt Eestisse põgeneda ja kui ta poolel teel kinni nabiti, leiti tema jope voodri vahelt inglaste antud sildade õhkimise ja kommunistide hävitamise juhistega paberid: mees oli nimelt sõja ajal saksa sõjaväes olnud ja end inglastele vangi andnud.
“Ega ta Eestis sildu õhkinud polnudki, aga miskipärast oli ta paberid alles hoidnud,” ütles Aime. “Ja siis läks põhjalikuks uurimiseks, mida meie, eesti noored, teinud ja millest omavahel rääkinud olime. Aga mida me ikka tegime: manasime põhiliselt Stalinit ja laulsime eestikeelseid lorilaule.”
Ljublju, ljublju
Tüdrukud pääsesid vanglast tänu Stalini surmale natuke kiiremini ja Aime läkski sovhoosi naastes Harri ema juurde elama. Ka Harry ei pidanud talle määratud kuut aastat ära istuma, vaid pääses neljaga tulema.
“Ta pidi ju kiirustama: pruut ootas kodus,” naeris Aime.
Kuni Harry veel vangilaagris oli, pidasid noored kirjavahetust: vene keeles, sest eestikeelsed kirjad oleksid tsensuuri liiga aeglaselt läbinud või kuhugi sootuks toppama jäänud.
“Mina olin vene keeles kirjutamisega hirmsas hädas,” ütles Aime. “Üks tuttav soovitas küll kirjutada lihtsalt “Ljublju, ljublju, ljublju”, aga ma tahtsin enamat. Otsisin siis raamatutest igasuguseid ilusaid väljendeid.”
Harryl oli natuke lihtsam, sest tema oli koolis neli aastat vene keelt õppinud ja Lohusuu kohalike vene poistega kakelnud. Harry kirjutatud kirjad on Salundite kodumaja pööningul praegugi alles, Aime kirjutatud pole kahjuks säilinud.
Kui Harry vabanes, panid noored leivad ühte kappi. Iseasi, et palju nad Siberis leiba nägid. Peale Eestimaale mõtlemise ? aga selle mõttega uinuti igal õhtul ? püsiski mõte pidevalt söögi või õieti selle puudumise peal.
“Mäletan, et kui sovhoosist esimese palga sain, siis läksin poodi ja ostsin pätsi leiba ja kilo suhkrut,” meenutas Aime. “Murdsin siis leiva küljest tükke, kastsin suhkru sisse ja sõin esimest korda üle pika-pika aja kõhu täis.”
Siberis hoidsid kokku nii eestlased omavahel kui üldjuhul ka eestlased ja kohalikud venelased.
“Siberlased võisid ise kuitahes näljas olla, aga kui neil väikegi leivapaluke oli, siis jagasid nad seda naabriga,” ütles Aime. “Kui nad seda teinud poleks, oleks eestlasi Siberist veelgi vähem tagasi tulnud.”
Potisinine “mosu”
Aime ja Harry pääsesid Eestisse tagasi 1957. aastal. Harry Siberisse maetud vanematele on nad kujundanud Siimustisse sümboolse hauaplatsi: nii on olemas vähemalt seegi koht, kus nende mälestuseks küünalt süütamas käia.
Kui esialgu asusid Salundid elama Aime kodukohta Assikverre, siis aastate möödudes tuli hakata paremat elupaika otsima: Assikveres tegutsenud kolhoos kandis küll uhket nime “Oktoobri võit” aga võitude järele seal isegi ei lõhnanud, Assikvere algkooli sulgemine ähvardas aga kooliminekueas tütre Sille koolitee üle mõistuse pikaks venitada. Nii tuldigi ära Jõgeva külje alla Estonia kolhoosi.
“Assikverest ära pääsemiseks tuli mul tegelikult kaubanduskooli astuda: niisama ju inimesi tollal kolhoosist ära ei lastud,” meenutas Aime.
Mõnda aega pidaski ta Jõgeval müüja-ametit, siis aga naasis harjunud laudatööle.
“Ma olen ju sündinud, lehma saba peos,” naeris Aime.
Harry seevastu on eluaeg traktorist olnud. Kui õhtul ühe masinaga majandi põldudelt tuli, hüppas kodus teise traktori peale ja läks külarahva põlde harima. Ära öelda ei osanud ega vist tahtnudki. Ka tasuks antud viinapudelid võttis viisakalt vastu, kuigi ise viinamees polnud, ja peitis need kodus kuuse alla, et naise käest tõrelda ei saaks. Kuni tütar isa “lao” avastas ja emale ette kandis…
Nii tublidele tööinimestele, nagu Aime ja Harry olid, pakuti nõukogude ajal isegi autoostulube. Kahest ?igulist ütlesid nad ära, sest eelistasid raha maja kõpitsemisele kulutada, kolmanda, Harry poolt rajooni sotsialistliku võistluse võiduga välja teenitud Moskvit?i otsustasid nad 1977. aastal siiski välja osta.
“Läksime autole Tallinna järele ? ja siis selgus, et masin oli potisinine kui Peipsi-äärsete venelaste elamised,” ütles Aime. “Aga kui sisse istusid, siis polnud sinist värvi suurt näha. Ja edasi ta liikus.”
Potisinise pikap-“mosuga” sõitsid Salundid mitu aastat mööda motokrosse: siis, kui poeg Andu krossisõitu harrastas. Krossiratta muretses Harry Andu jaoks selleks, et ta koos mõnede oma kandi poistega paha peale ei läheks. Hiljem vedasid õde-venda Sille ja Andu “mosuga” omakasvatatud kurke Leningradi ja Pihkva turule.
Kuni “mosu” veel liikus, oli ka Aime kõva sohver, peret praegu teeniva Ford Sierra rooli ta aga ei tüki. Korra sellega ümber lauda sõitnud, kuulutas ta, et see riist viib ta otse taevasse. Nii et pangu Andu aga “mosule” uuesti rattad alla ja küll tema siis jälle “tulistab”.
Ameerika onuta
“Kuna auto oli Harryle autasuks antud, siis oli see ainuke asi, mida ma oma nime peale ei saanud,” naeris Aime.
Aime on Salundite peres tõesti see, kelle käes on jämedam jutuots ja kes on kõigi asjade algataja. Ta ise arvab, et toimekus ja otsusekindlus tuleneb tema elusaatusest: kuna ema ja vend istusid kinni ja tädi suri, tuli tal üsna plikakesest peast üksi maja ja loomi pidama hakata. Loomad ? kaks lehma, kaks mullikat ja kaks vasikat ? on Salunditel praegugi. Sügisel jäävad ilmselt alles vaid vasikad, lehmi pidada ei luba enam ei Aime ega ka Harry tervis. Päris ilma loomadeta nad aga olla ei oska: kuhu sa siis hommikul tõustes lähed, kui lauta ka enam põhjust minna pole.
Kuigi Aime rääkis Siberist ka lõbusaid lugusid ja tunnistas, et Siber täitis neile mõnes mõttes ülikooli aset, ei anna sinna jäänud noorusaastaid enam miski tagasi.
“Nüüd, kui kõik on olemas, võiks alles elama hakata, aga paraku löövad aastad juba üle pea kokku,” sõnas Aime.
Veel ütles Aime, et Ameerika onu, kes neile suure varanduse oleks pärandanud, neil pole olnud, nii et kõik on tulnud oma kätega välja teenida. Aga see-eest on neil varandus, mida ükski Ameerika onu pärandada ei saa: kaks last, kellel on toredad pered, kes on pärinud vanemate tööarmastuse ja kes neile kõiges abiks on. Küllap tööd tehes Aime ja Harry endagi ühised aastad nii kärmesti kadunud on. Nii kärmesti, et pole jõudnud omavahel õieti tülligi minna.
RIINA MÄGI
