Tõeline avastusreis ei seisne mitte uute maastikkude otsimises, vaid uute silmade leidmises
M. Proust
Tänu Kultuuriministeeriumi projektile “Kultuuriline koolivaheaeg? õnnestus Jõgeva Ühisgümnaasiumi abiturientidel hiljuti ette võtta kaks hindamatu väärtusega teatrireisi. Linnateatri piletid olid meil nimelt selleks ajaks, kui projektiraha kätte saime, juba oma raha eest välja ostetud. Seepärast otsustasime projektiraha kulutada teise suurepärase lavastuse, Ugala teatri “Keisri hullu? vaatamiseks.
Linnateatris Indreku radadel
Tallinna Linnateatris vaatasime Elmo Nüganeni poolt A. H. Tammsaare “Tõe ja õiguse? II osa järgi tehtud lavastust. Peaosas ehk Indreku rollis oli Argo Aadli, härra Maurust mängis Aivar Tommingas, Mauruse tütre osas astus üles Elisabet Tamm.
Nagu ?Tõe ja õiguse? II osagi, räägib ka lavastus sellest, kuidas maapoiss Indrek Paas, vaid viiskümmend rubla taskus, Tartusse härra Mauruse eragümnaasiumi õppima läheb ning kuidas ta rahapuuduse tõttu peab tegema mitmesuguseid töid koolis ja pansionaadis. Mauruse kooli prototüübiks on Tartu Hugo Treffneri Gümnaasium, kus ka suurkirjanik Anton Hansen Tammsaare ise mõned aastad õppis.
Meile, abiturientidele, mõjus eriti tiivustavalt Indreku õpihimu, mida ei pärssinud ei rahapuudus ega ka seniste teadmiste lünklikkus. A. H. Tammsaare on kirjutanud: “Kool mõjub Indrekule kui mürk, oled kord teda millegipärast tarvitama hakanud, siis ei pääse temast enam, sest ihk tema järele aina kasvab.?
Mauruse kooli poiste lõbusate krutskite ja muude tegemiste jälgimine pani mõtlema, millised seigad on kirjanik võtnud omaenese koolipõlvest, millised on fantaasiasünnitised. Etendus ärgitas juurdlema armastuse, aususe, eestluse, hariduse ja jumalaga seonduva üle.
Vaimult suureks
Lavastuse läbivaks teemaks ongi eestluse küsimus ? see, et eestlased väikese rahva esindajatena peaksid üksteist rohkem austama ja üksteisega kokku hoidma ning haridust taga nõudma, sest ainult nii suudame olla suured vaimult. Vaimusuurus aitab aga kompenseerida rahvaarvu väiksust.
Lavastusest ei puudunud ka armastuseteema. Ning ilma armastuseta ongi kõik tühine. Linnas tutvub Indrek ka elu pahelisemate külgedega, mida ta kodus elades ei tundnud. Küll müüvad koolivennad talle kalli hinna eest rohkem kapsalehti meenutava ladina keele õpiku, küll tüssatakse teda kõrtsiskäigul. Kui Indrek tunneb end olevat ahistatud kurjusest, valest ja pinnapealsetest kaaslastest, haarab ta raamatu järele. Nii peaks sagedamini haarama raamatu järele ka tänapäeva noor inimene, et end massikultuuri sulandumisest ja arvutimaailma kadumisest natukenegi päästa.
Abiturientide hinnangul pakkus etendus võimaluse viis tundi naeru lagistada, aga samas teha kaasa Tammsaare sügavast tekstist lähtuvaid filosoofilisi mõtterännakuid. Muidugi on Tammsaare ka lugedes nauditav, aga see, mida Linnateatri näitlejaskond tema loominguga teha suutis, on vist ületamatu. Unustamatuid elamusi ning mõtlemisainet pakkus nähtud etendus küllaga. Kindlasti oskame etendusest saadut kasutada lõpukirjandi kirjutamisel. Aga etendusel iga erguga läbi tunnetatu aitab meil ka lihtsalt paremaks inimeseks muutuda.
Tõe ja hullumeelsuse jälgedes
Viljandi teatris Ugala vaatasime Peeter Tammearu ja Jaak Alliku lavastatud “Keisri hullu”, mis põhineb Jaan Krossi samanimelisel teosel.
“Keisri hull? on eesti kirjanduse suurmehe Jaan Krossi hinnatuim romaan, mille tegelased ? Viljandimaal Võisiku mõisas elanud ja hulluks kuulutatud aadlimees Timotheus von Bock, tema talutüdrukust naine Ewa, tsaar Aleksander I jt ? on kunagi ka tõeliselt olemas olnud.. Märkimisväärne on, et romaani tegevustik ja tegelased on meie maakonnaga väga tihedalt seotud: praegu jääb Võisiku mõis, kus aastast 1925 on tegutsenud hooldekodu, ju Jõgevamaa piiridesse. Timotheus Eberhard von Bock ja tema naine on aga maetud mõisa lähedale Kundrussaare kalmistule.
“Keisri hull? on lugu jäärapäisest mehest, kes austab tõde ja ei karda seda vajadusel maailmale näkku paisata. Peeter Tammearu kehastatav Timotheus von Bock pole nõus elama etteantud raamides. Isegi lihtsa talutüdruku naiseks võtmine on baltisaksa aadliku ja keiser Aleksander I isikliku sõbra jaoks julge samm. Mees suudab endaks jääda ka siis, kui on kaotanud kõik peale oma au ja väärikuse. Siiski: lõpuni jääb tema kõrvale ka tema noor, aga seesmiselt tugev naine, keda mängib näitlejatar Triinu Meriste.
Vastandlikud muljed
Abiturientide muljed sellest lavastusest olid vastandlikud. Oli neid, kes arvasid, et lavastus keskendus liialt Ewa tegelaskujule, jättes peategelase justkui teenimatult varju. Oli ka neid, kes vaimustusid Timo suurusest. Enamik õpilasi nautis etendust täiel määral, kuna Timotheuse tegelaskuju kandis endas omadusi, mida me oleme harjunud pidama justkui mehelikkuse sümboliteks ? ausust ja sõnapidamist, väärikust ning inimlikku suurust.
Küsimusi tekitas Timo surm. Kas tema kui võimudele ebamugav tegelane, keda ei murdnud ka üheksa Schlüsselburgi vanglas veedetud aastat ega hilisem kodus nuhkide järelevalve all viibimine, tapeti? Või oli see õnnetus või koguni enesetapp? Viimane on Timo puhul küll raskesti usutav.
Lõpus jäidki otsad lahti: iga teatrikülastaja võis ise oletada, mis tegelikult juhtus. Üldiselt andis lavastus meile kõigile küllaga mõtlemisainet. Kaasõpilased arvasid, et tükk oli lavastatud huvitavalt. Näiteks aitasid tiheda sündmustiku jälgimist aastaarvudega lambid.
Nähtu põhjal korraldasime kirjanduse tunnis ümarlaua ehk sotsiodraama, et segasemaks jäänud kohad lahti mõtestada ja lavastuses esile kerkinud probleemidele, mis tänapäevalgi aktuaalsed, lahendusi otsida.
Kaks etendust ? kaks püsti seistes aplodeerivat täissaali. Võimas igatahes. Kindlasti avardus silmaring ja mõtegi muutus erksamaks. Vaid kultuur võib tõsta inimese argipäevast ja iseendastki kõrgemale. Seda on eestlased mõistnud aastasadu, hoomasime meiegi.
DAISI HANSING
TANEL KOLBERG
Jõgeva Ühisgümnaasiumi XIIa klassi õpilased
