Toetust Eestimaale

Katuserahade jagamine tekitab igal hilissügisel päevaks paariks tõelise tormi. Kes palju raha ja milleks saab? Kes raha ei saa, need kritiseerivad selle läbipaistmatust ja kahjulikkust. Iga-aastase katuserahade jagamise asemel soovitatakse rahasaajaid toetada otse riigieelarvest. Siis olevat kõik aus ja selge.
Nii nagu metsateemadel võtavad kõige valjuhäälsemalt sageli sõna inimesed, kes metsanduse tundmisest kaugel, kipub see nii olema ka katuserahade puhul. Tegelikkuses on just n-ö katuserahad need, mis aitavad investeerida ja tegutseda väikestel külaseltsidel, ühendustel, spordiklubidel. Nendel, kes mitte kunagi ei pääse oma soovidega ligi riigieelarvele. Ehk ei leia tuge projektidest. See on pea ainus võimalus toetada elu väiksemates maakohtades mingi reaalse asja tegemiseks või saavutamiseks.
Ei vasta ka tõele nende eraldiste läbipaistmatus. Kõik on nii raha saajale kui ka aruandluse kontrollijatele selge ja nähtav. Must-valgel kirjas ja lepingutega fikseeritud. Ja kui kuskil kellelgi kahtlusi tekib, siis samamoodi võib neid leida ka suurest riigieelarvest. Ainult sadades-tuhandetes kordades suuremal kujul.
Seepärast on uskumatult kummaline kord aastas vaadata seda kära summa üle, mis moodustab riigieelarvest 0,0 … protsenti. Samas kui numbriga üks, kaks või kolm algavad eraldissummad jäävad tähelepanuta. Võib-olla ongi see valitsuse poolt eelarve vastuvõtmise eel oluline kont, mis tähelepanu kõrvale juhtimiseks avalikkuse ette tuuakse. Ja kõik tormavad nagu kokku lepitult seda järama.
Eesmärk on saavutatud.