Elistvere loomapargis tõestati, et oleme suure maailma osa hoolimata sellest, et asume üsnagi planeedi veerekese peal. Sel nädalavahetusel panustati Jõgevamaal Austraalia massiivsetes tulekahjudes hukkunud elustiku taastamisse üle 1000 euro. See summa on piisake meres, kuid näitab meie empaatiavõimet ka näiliselt kaugete ja ülimalt suurte probleemide lahendamisel.
Meil Eestiski on muresid küllaga. Ka siinsamas Jõgeval muretsesid inimesed veel üsna hiljuti, et kaevudest kadus vesi ja põhjavesi, mis puurkaevudest välja tuleb, ei kõlba juua. Olukorrale tõi leevendust loodus ise. Sel talvel pidevalt sadanud vihm on mõjunud siin äärmiselt positiivselt.
Ilmastikuolud on pidevas muutmises. Ühelt poolt on maailm väikeseks muutunud. Ei ole vähe neid Eesti kodanikke, kes lühemat või pikemat aega Austraalias viibivad. Paljud õnnetused ja katastroofid ei tule enam koju kätte pelgalt televiisorist, vaid meil on tihtilugu au tunda või vähemalt teada mõnda inimest, kes piirkonnas asub ja vahest ka elu eest võitleb. Nii nagu Jõgevalgi, lahendas suure mure loodus ise, kinkides metsadesse tule kustumiseks vihma.
Omakorda on armas, et just Elistveres sündmust sel kombel tähistati. Eks rahakogumisüritusi on toimunud mujalgi, Tallinna loomaaias näiteks.
Elistvere on piirkonna pärl. Siit saavad ümberkaudsed lapsed, ka kaugemalt Lõuna-Eestist tulnud, aimu meie eluslooduse rikkusest. Ja kui lapsed näevad ja tunnevad, et saavad oma lemmikuile abiks olla, on rõõm anda ikkagi tähtis ja hingeminev, olgu siis summa pisuke või suur.
