Jõgeva Sordiaretuse Instituudi agrometeoroloog-eksperdi Laine Kepparti sõnul on tänavune lumerohke ja samas sombune talv soosinud talirukkile ja talinisule ohtliku taimehaiguse lumiseene teket. Ühtlasi märkis ilmavaatleja, et paremini suudavad talve üle elada Põhjamaades ja Baltimaades aretatud sordid. Murelikuks teeb põllumehi aga kindlasti sõnum, et kartulimardikad, teod ja mitmed teisedki taimekahjurid elasid lõppenud talve üsna hästi üle.
Teie töölaual on joonised talvistest temperatuurikõveratest. Mida need mõõtmised on aidanud välja selgitada põllumajanduse vaatevinklist?
Me jälgime Jõgeva Sordiaretuse Instituudis taliviljade talvitumist. Mõõdame temperatuuri mullas kolme sentimeetri sügavusel, mis on taliviljade võrsumissõlme sügavus. Selgub, et tänavu on temperatuur enamasti ikka nullilähedane olnud. Kõikumised on toimunud vaid kümnendiku piirides.
Lumekiht oli väga paks ning on ulatunud kuni kuuekümne sentimeetrini. Enam kui kolmekümnesentimeetrine lumekiht kattis maad juba detsembri teise dekaadi algusest. Isegi praegugi on veel maas kohati üle kahekümne sentimeetri lund, kuigi taliviljaorasel ja eriti künnipõldudel võib juba näha üksikuid lumevabu laike.
Samuti määrame kindlaks külmumissügavuse, mida tänavu mõõtsime talirüpsi- , talirukki- ja talinisupõllult ja endise agrometeoroloogiajaama mõõtmisväljakult, kus seda iga päev kindlaks tegime. Muld oli talvel peaaegu sula. Kuigi novembri lõpuks, kui külm oli selle kuu jaoks rekordilähedane (-26 kraadi), külmus muld seitsme sentimeetri sügavuselt. Jaanuarikuu sula ajal sulas muld taas üles. Veebruaris tugeva pakase ajal jõudis külm taas paksu lume alla ja kohati saime siis külmumissügavuseks kuni 13 sentimeetrit. Praeguseks on enamasti sula võimule pääsenud ja külmumine maa sees ulatub kohati vaid mõne sentimeetrini.
Miks ja kuidas kahjustab taimi tänavutalviste ilmastikuolude tõttu just lumiseen?
Sageli tekib lumiseen alati iseäranis paksu ja pikaajalise lumekihiga, kuid küllalt väheste külmakraadidega talvedel. Just selline niiske ja soe keskkond on vastava haiguse jaoks soodne. Praegu, mil mõned kohad on põllul juba lahti sulanud, võib täheldada lumiseene üsna suurt levikut taimedel ja eriti rukkil, millel on suurem lehemass peal.
Lõplik tõde selgub siiski hiljem. Lumiseene tõttu võib taim hukkuda, kuid loodame, et tänavu jäid võrsumissõlmed alles, nii et taimed jätkavad kasvamist. Seda näeb aga siis, kui vegetatsioon on alanud.
Lehed muutuvad aga roosakaks ja taimed hävivad. Samuti on sel aastal esinenud ka haudumist. Võib ka märgata, et lehed on hävinud rohkem talirukkil kui talinisul, mis näeb tükk maad parem välja. Visuaalsel hinnangul on talinisupõldudel ka päris ilusaid kohti.
Mis põhjustab rukki ja nisu haiguskindluse erinevust just lumiseene puhul?
Nagu juba märkisin, levibki lumiseen rohkem põldudel, kus on suurem lehemass. Et rukis oli sügisel rohkem arenenud, muutus ka selle lehemass tugevamaks.
Kas võite tuua näiteid lumiseenekahjustustest varasematel aastatel?
Paksu lumega talvesid on ennegi olnud. Tänavu oli aga iseärasuseks maapinna vähene külmumine. Tavaliselt jõuab maapind enne paksu lume mahatulekut korralikult külmuda. Väga vähe külmunud maa on ka üks soodusfaktor lumiseene tekkeks.
Omakorda suurenevad lumiseenekahjustused kevadel, eriti just sompus ilmadega. Kui on päikseline ja kuiv, on haigestumisoht väiksem. Päike hävitab lumiseent. Vaatasin aga Peterburi prognoosi, mida kaks nädalat ette antakse, ja selgub, et püsivad ikka pilves ja sajused ilmad, sajab ka lörtsi ja märga lund. Mõistagi ei too sellised ilmad taliorastele midagi head.
Kui suured on võimalused taliviljade päästmiseks lumiseenekahjustustest?
Täpsemalt teavad seda põllumajandusspetsialistid. Kui taimed saavad varakult kasvama ja piisavalt väetatud, on kahju siiski tagasihoidlikum.
Missuguse väetisega just suurem efekt kaasneb?
Eks ikka lämmastikusisaldusega väetised, mis panevad taime kiiresti kasvama ja vähendavad kahjustuste mõju.
Ühest Aktuaalse Kaamera reportaažist selgus, et rüps ja raps on tänavuse talve hästi üle elanud. Millega seda seletada?
Jõgeva Sordiaretuse Instituudi lumest vabaks saanud rapsi- ja rüpsipõldudel pole samuti suuremaid kahjustusi märgata. Taimed on ilusad rohelised. Need aga, mis näevad välja kollased ja punased, olid sellised juba sügisel. Põhjuseks võib pidada erinevate taimeliikide omapära. Paljugi oleneb sellest, missuguseid tingimusi üks või teine taim talvitumiseks vajab.
Kas võib ka öelda, et üks talirukki või talinisu sort talvitub paremini, teine halvemini?
Tänavu ei saa selliseid järeldusi veel teha. Varasemate aastate põhjal võin öelda, et põhjapiirkondades, Baltimaades ja paksema lumekihiga maade jaoks aretatud sordid on talvitunud paremini. Öeldu käib ka Jõgeva Sordiaretuse Instituudi sortide kohta. Lääne-Euroopa sortide haigestumise tõenäosus on märksa suurem. Täpsemalt tasuks seda aga küsida sordiaretajatelt, kes teevad võrdluskatseid.
Kuidas talusid talve taimekahjurid?
Taimekahjuritele oli talv üldiselt soodne. Lume all sai ju soojades oludes talvituda. Kahjurid, kes on talvitunud puudel, on arvatavasti ikka kahjustada saanud. Mullas ja kõdus ja heintaimedel talvitujatele, muu hulgas igasugustele tigudele ja kartulimardikatele osutus talv aga igati soodsaks.
i
JAAN LUKAS
Varem on olnud mõned sarnased paksu lumega talved
LAINE KEPPART, Jõgeva Sordiaretuse Instituudi agrometeoroloog-ekspert
Jõgeval on tehtud agrometeoroloogilisi vaatlusi 1964. aastast alates. Nende aastate hulgas on ainult üks talv, kui muld külmus vähem kui kümme sentimeetrit — 1981./82. aasta talv. 1981. aastal jäi lumi püsivalt maha 27. novembril ja sulas märtsi lõpuks. Lumi oli seega pidevalt maas 123 päeva, pikaajalisest keskmisest 27 päeva kauem. Detsembri alguses oli tol aastal lund väga õhukese kihina, üle 20 sentimeetri tõusis lume paksus 11. detsembrist ja üle 30 sentimeetri 21. detsembrist. 50-sentimeetrised lume paksused mõõdeti põldudel jaanuari lõpus ja veebruari esimesel poolel. Kevadeks tekkisid põldudel ulatuslikud talvekahjustused. Vaatlusalusel talirukkipõllul oli taimedest 75 protsenti hukkunud. Vaatlusalune talinisu elas talve paremini üle — hukkunud taimi põllul 20 protsenti.
Värskelt on meeles eelmise, 2009/10. aasta väga lumerohke talv, kui lume paksus küündis siinkandis veebruaris üle 60 cm, muld külmus kuni 40 sentimeetrini ning kevadeks hõrenesid orased tugevasti. Eelmisel talvel oli hea, et ilm püsis ühtlaselt külmana. 55 päeva oli suladeta, vaatamata paksule lumele püsisid mullas võrsumissõlme sügavusel miinuskraadid ja lumi jäi kohevaks. Muidu oleksid talvekahjustused võinud suuremad olla.
Viimase 46 aasta hulgas on Jõgeval lisaks eelpool kirjeldatud talvedele veel kaks talve, kui lume paksus tõusis ligi 50 sentimeetrini või üle selle — 1978./79. ja 1969./70. aasta talv. Nende mõlema talve järel olid kevadeks kahjustused vaatluse all olnud põldudel väga suured (talirukkil hävinud 60-78 protsenti, talinisul 1978./79. aastal 50 protsenti, 1969./70. aastal ei vaadeldud). Mulla külmumissügavus ulatus põldudel 1978./79. aasta talvel üle poole meetri, 1969/70. aasta talvel ligikaudu 20 sentimeetrini.
KOMMENTAAR
i
Esimesed vaatlustulemused väga hullu olukorda ei ennusta
REINE KOPPEL, Jõgeva Sordiaretuse Instituudi talinisuaretaja
Taliviljakatsed olid reede pärastlõunal enamuses veel lumekihi all, aga lumi sulab kiiresti ja iga päevaga tuleb üha rohkem talinisu katselappe lume alt nähtavale. Esimene mulje on, et olukord ei ole nii hull kui eelmisel kevadel, mil kogu katsepõld oli tugevalt kahjustunud. Elusaid lehti ei olnud siis peaaegu üldse, kõik sügisel kasvanud lehed olid surnud.
Esimese vaatluse tulemusel on sel kevadel ka veidi rohelist lehemassi ( see on kohati aga väga hele ja vaevatud roheline) säilinud, kuid on siiski ka palju tugevalt kahjustunud katselappe. Kui talvekahjustuste põhjustajaks oleks külm, tuleksid sortidevahelised erinevused paremini välja — soojemas kliimas aretatud sordid meie talvekülmasid välja ei kannata.
Kuid kui talvekahjustuste põhjustajaks on sügisel sulale maale sadanud lume all tekkinud haudumine, siis ei pruugi sortidevahelised erinevused välja tullagi. Jääkooriku tekkimisel maapinnale või taimede külmakergituse tagajärjel võivad hukkuda kõik sordid, olenemata nende geneetilistest omadustest. Kuigi talvel oli ka väga külm periood, olid taimed paksu lumekihi all külma eest kaitstud.
Eelmisel aastal oli kogu talinisupõld lume alt välja sulades pruunika värvitooniga, kuid vegetatsiooniperioodi alates taastusid mõned sordid paremini kui teised ja mitmed lapid võtsid rohelise värvitooni. Üks eelmisel aastal väga hästi taastunud sorte oli Leedus aretatud ja Eestis juba väga pikka aega kasvatatud ‘Širvinta 1’ ning Läti sort ‘Fredis’.
Oli ka teisi meie kollektsioonkatses paremini talvitunud sorte: ‘Ada’, ‘Lars’, ‘Olivin’, ‘Ramiro’, ‘Tarso’, ‘Turnia’. Eelmisel aastal oli ka väga otsene seos sortide talvekindluse ja saagitaseme vahel.
Milliseks kujuneb olukord tänavu kevadel, sellele saame vastuse paari järgneva nädala jooksul. Praegu on põllul näha taimede haudumise sümptomeid, lumiseene ja tüfuloosi levimahakkamist. Kui taime võrsumissõlm on elus, siis kasvatab nisu uued lehed ja jääb ellu. Kui päike välja tuleb, siis hävitab see lumiseene eosed. Kui jätkuvad jahedad ja udused ilmad, võib lumiseen taimedele rohkem kurja tegema hakata.
