Vajame eestimaist leiba ja tööd

Nüüd, 93 aastat pärast vabariigi väljakuulutamist, vajame taas eestimaist leiba ja tööd. Eestluse elujõud on hakanud kiduma – rahvaarv kahaneb, töötus halvab paljusid Eesti paiku ning tõukab inimesi elust kõrvale,  pillutab eesti poegi ja tütreid laia ilma.

Ometi ootavad kõik inimesed igas Eesti kodus, et elu edeneks, et inimlikud väärtused saaksid võidu vaesuse, egoismi, ahnitsemise ja ükskõiksuse üle. Ja selleks on vaid üks tee – tuleb arvestada kõigi ühiskonnakihtide huvidega. Majanduskasvust peavad heaolu tõusu näol osa saama kõik ühiskonnaliikmed,  kellele Eesti riik on kodu.

Tuleb tõele näkku vaadata, et ükski talent ei tule koju tagasi, kui tal siin tööd ei ole, ja ükski talent ei jää koju, kui käeulatuses, üle Soome lahe  neli korda kõrgemat palka makstakse. Kuid piiri taga teenitud leib on kibe, see tuleb oma kodu, pere ja Eestimaa arvelt. Vajame eestimaist leiba ja tööd. Töökohad ei teki iseenesest, nende loomine eeldab tõhusaid meetmeid, seda nii riiklike investeeringuprogrammide kui ka pikaajaliste maksusoodustuste näol kohalikele väiketootjatele, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtjatele. 

Me püüdleme põhjamaise heaoluühiskonna poole, kuid selle ülesehitamine on Eestis võimalik üksnes siis, kui oskame väärtustada iga inimest ja tema tööd siinsamas, oma kodumaal. Inimese kõige kallim vara on tervis. Rahvaliit peab enesestmõistetavaks, et arstiabi, sealhulgas hambaravi oleks kõigile kättesaadav. Praegu käib see kõrge hinna tõttu liiga paljudele üle jõu. Et kõhn rahakott ei takistaks hambaarsti juurde minekut, peab  riik viima hambaravi esmatasandi tervishoiuteenuse hulka. Paraku on võimuerakonnad riigi rahakoti suu nii kõvasti kinni hoidnud, et ei ole sealt pudenenud ühtegi “liigset” krooni ei hambaravile ega töötuks jäänu lastele. Niisama lootusetult on sumbunud meie korduvad algatused muuta pensionisüsteemi õiglasemaks – et üks tööaasta ikka ühe ette läheks –, kehtestada tudengipalk, suurendada lastetoetusi…  

Tahaks loota, et me ei ole rahva vaimse ja füüsilise identiteedi säilimise kriitilist piiri veel ületanud ja hakkame otsima kriisist väljumise võimalusi. Eesti erakonnad ja kodanikeühendused peavad vähemalt nii palju ühte hoidma, et kõige olulisemas poliitilise kokkuleppeni jõuda – sellest ei pääse üle ega ümber.  

Kuidas muuta Eesti elu?

Riina Kull:

“Haridus on riigi püsimiseks niivõrd oluline, et ükski investeering sellesse ei saa olla liiga suur ega kulukas. Rahvaliit peab loomulikuks, et kõik lapsed ja noored – sõltumata elukohast või vanemate sissetulekust – saavad kvaliteetse võimetekohase tasuta hariduse. Riigieelarvest tuleb toetada laste kasvatamist ja koolitamist: alates lasteaiast kuni gümnaasiumi lõpuni peavad olema tagatud tasuta koolieine, õppevahendid ja sporditarbed, aga samuti osavõtt ühest spordi- või huviringist.” 

Mai Treial:

“Õiglane oleks, et üldarstiabi ja hambaravi on kõigile kättesaadav, ning alandada ravimite käibemaksumäära – need võtan oma südameasjaks. Oleme mõistnud, et pensionisüsteem tuleb muuta õiglaseks: tõsta keskmine vanaduspension nelja aastaga  415 eurole (6500 kroonile) ning muuta seadust nii, et üks tööaasta võrduks vähemalt ühe pensioniaastaga, seadustada uus pensionilisa – lapsepension, mille saamise õigus olgu mõlemal vanemal. Riiklik lastetoetus peab tõusma lapse kasvades.”   

Kalev Kurs:

“Maksupoliitika peab ettevõtjatele tagama võrdsed võimalused ettevõtluseks ning kindlustama inimesele lisaks toimetulekule ka tingimused väärika elukeskkonna kujundamiseks. Omavalitsuste toetusfond sõltugu piirkonna eripärast. Regionaalhalduse korrastamisel peab Rahvaliit vajalikuks kõiki tasandeid hõlmavat haldusreformi, kahetasandilist omavalitsust ja valitava maavanemaameti sisseseadmist.” 

Taavi Pirk:

“Et meie rahvuskultuur kestaks ja areneks, vajab ta nii moraalset kui rahalist tuge – üleilmne kommertskultuur ei tohi paikkondlikult omapärast ja kunstiliselt väärtuslikumat kõrvale tõrjuda. Rahvuskultuurile annavad näo nii professionaalne kui ka rahvakultuur. Kultuur rikastub rahvuslike ja paikkondlike traditsioonide, välisimpulsside ning individuaalse loovuse koosmõjul. Toetada tuleb rahvakultuuri ja harrastusspordi arengut.”  

Margo Miljand:  

“Peame tähtsaks Eesti looduse hoidmist ja säilitamist. Oluline on kasutada metsaressurssi juurdekasvu piires. Peame vajalikuks suurendada metsauuendustööde ja noorendike  hooldamise mahtu, eriti erasektoris, tagamaks tulevastele põlvedele piisav kvaliteetne metsatagavara. Peame vältimatuks ulukikahjustuste hüvitamist, et tagada maaomanike, jahimeeste ja riigi sujuv koostöö, arvestades kõigi osapoolte huve ning jagades vastutust.”