Heiki Vaibla leidis oma kutsumuse alles 45.eluaastal

Tavaliselt õpitakse elukutse noores eas ja töötatakse valitud alal pensionileminekuni. Heiki Vaiblast sai pedagoog aga alles 45. eluaastal ning ta töötas selles ametis ligi 34 aastat. Just noorte õpetamises leidis ta oma kutsumuse, sest nii sai ta  kõige edukamalt oma tehnikahuvi ja leidlikkust rakendada.

Tema uuendused kooli töö- ja kutseõpetuses on leidnud rakendust ja järgimist ning talle on avaldatud tunnustust enam kui paarikümnel korral.

Koolipoisina tegeles Heiki paljude huvialadega – kogus postmarke ja liblikaid, pildistas, käis õnge ja spinninguna kalal. Suurt huvi pakkus kehakultuur ja sport, kust tulid päris head tulemused suusatamises, jooksmises ja laskmises. Loodusesõbrana oli ta juba 12-aastase poisina onuga koos jahiretkedel. Noorte spordikoolis käies sai temast spordiseltsi Kalev liige. Aastail 1946–1947 pakkus suurt huvi teater, kus ta oli juba lapsena isaga päris sageli käinud. Ta astus Ida Urbeli balletikooli ja mängis paaril aastal Vanemuise teatris väiksemaid osi. Ta tegi kaasa etendustes  “Kahe isanda teener” ja “Aida”.

Koolivaheajad aastatel 1946–1950 möödusid Otepääl, kus suvel olid suurepärased võimalused ujumiseks ja kalastamiseks Pühajärvel ning talvel suusatamiseks. Eesti iseseisvuse jätkudes olnuksid need väga ilusad noorusaastad, kuid paraku oli tollal sünge võõrvõimu aeg, kus ükski inimene polnud kindel oma elu ja vabaduse säilimises, sest pidevalt toimusid vahistamised, küüditamised ja mahalaskmised. 

Vastupanuliikumises

Tollastel Tartu koolinoortel mõlkusid juba aastail 1946–1947 mõtted asuda tegutsema Nõukogude okupantide vastu. 1948. aastal  rajasidki 6. keskkooli poisid organisatsiooni Sini-Must-Valge (SMV), mille eesmärk oli otsida uusi ustavaid liikmeid, et siis ühiselt sisendada rahvasse usku, muretseda relvi ja laskemoona ning teha peavalu okupantidele. Kuulati välisraadiot ja loodeti eelseisvas iseseisvusvõitluses sinisilmselt ka demokraatlike lääneriikide abile.

Heiki Vaibla astus oma koolikaaslase Tõnis Jõgiaasa kutsel SMV liikmeks kevadel 1949, pärast jõhkrat märtsiküüditamist. Otsust teha polnud raske, sest Heikit olid okupandid ülekuulamisele viinud juba varem – 1946. aasta 16. mail  ja 1947. aasta 16. mail. Esimesel korral süüdistati teda ühelt teiselt noormehelt saadud püstolkuulipilduja edasitoimetamises metsavendadele. Teisel korral võeti ta äkki nelja täägi vahele ja talutati planguga ümbritsetud majja Veski ja Näituse tänava nurgal ning hakati süüdistama spionaažis, sest teda oli nähtud läheduses edasi-tagasi jalutamas. Tegelikult ootas Heiki siis Kastani tänaval üht tütarlast. Süütõendite puudumisel lasti ta mõlemal korral vabaks.

SMV noored asusid tegevusse. Tähtvere metsas tehti poksi- ja karateetreeninguid. Liikmeiks võeti ka esimesed eestimeelsed tütarlapsed — TRÜ üliõpilased Riita Vint, Ellen Randar ja Miia Saviauk. Ühel SMV liikmete kokkusaamisel sügisel 1949 käis Heiki Vaibla välja mõtte, et kättemaksuks Eesti mälestusmärkide hävitamise eest tuleks just enne nn oktoobripühi lasta õhku Raadi pargis kõrgel graniitalusel automaadiga seisev okupandi kuju. Õhkimine toimuks otse Vene militaarlennuvälja ja sõjaväeosa külje all. Ettepanek leidis toetust ning 5. novembri hilisõhtul 1949 läksid Jõgiaas, Vaibla ja kolm eelnimetatud naistudengit Raadile, kaasas lõhkeainepakid ja süütenöör kapsliga. Tütarlapsed jäid eemale valvesse, Vaibla aga paigaldas relvade ja lõhkeainete iseõppinud asjatundjana laengu ja pani Jõgiaasa kaasabil tule süütenööri külge. Pärast seda kuulsid Raadi kalmistule jooksnud noormehed ja tütarlapsed varsti tugevat plahvatust ja nägid üle puulatvade ulatuvat tulesammast. Siis läksid nad südalinna jälgi kaotama. Pärjapanekurongkäik Raadile kahjuks ära ei jäänud, kuigi monumenti, kuhu pärg oli mõeldud, enam polnud…

Vanglatee algus

Varsti pärast samba õhkimist hakkasid NKVD tegelased koeraga jälgi ajama. Lendlehtede pärast võeti Tartu koolides käekirjaproove ning Raadi linnaosas elavaid inimesi kuulati üle. Kuid lendlehtede levitajateni ja õhkijateni jõudmiseks kulus neil siiski terve aasta. Vahistamised algasid novembri alguses. Heiki Vaiblale tuldi järele 1950. aasta 10. novembril, nii et 20. sünnipäev tuli tal vastu võtta üksikkongis. Teda ja teisi hoiti kinni ning kuulati korduvalt üle Tartu kurikuulsa halli maja keldris, kus nüüd on KGB kongide muuseum.

Ülekuulamised kestsid mitu kuud. Märtsi lõpus 1951 tehti kokkuvõte SMV “kodanlik-natsionalistlikust nõukogudevastasest” tegevusest ja igaühe tegevusest eraldi. Kokku on selles toimikus oma 1500 lehekülge.

Kõiki süüdistati Eestit okupeerinud võõrriigi, Vene NFSV 1926. aasta kriminaalkoodeksi paragrahvide järgi. Enamik vahistatuid viidi edasi Ülikooli tänava linnavanglasse. 1951. aasta 20. juunil  jõudis sinna ka Heiki Vaibla. 1951. aasta 15. augustil loeti kinnipeetuile vangla kontoris vene keeles ette nn erinõupidamise otsus karistuse kohta.

Heiki Vaiblale määrati kümme aastat paranduslikke töid range režiimiga laagris. Pärast otsuse teatamist koondati süüdimõistetud vangla kartsa, kust hakkasid kostma isamaalised laulud, mida lauldi täiel häälel. Veel samal päeval viidi nad mustade “ronkadega” Veski tänava naistevanglasse, kus olid SMV tütarlapsed. Järgmise päeva õhtul pimedas sõidutati kõik Tartu vaksali perroonile. Et rahvas kuuleks ja teaks, laulsid nad kogu tee. Saatma tulnud sõpru ja vanemaid aga nende juurde ei lastud. Tartu vaksalis pandi nad põlvili perroonile rongi ootama ja viidi siis nn Stolõpini vagunis Tallinna, kus paigutati Lasnamäe tapivanglasse. Selle pisikeses kambris oli nii kitsas, et Heiki ja kolm kaasvangi mahtusid põrandal vaevu kõrvuti lamama.

Edasi viidi nad kuulsasse Krestõ vanglasse Peterburis (tollal muidugi Leningrad), kus kambrid kubisesid lutikaist ning põliselanikeks olid kriminaalvangid. Septembri lõpus 1951 pandi nad jälle rongi trellitatud vagunisse. Vologda, Uhta ja Inta kaudu jõuti nelja ööpäevaga Vorkutasse. Linna servas Rudnikus jaotati vangid kui tööloomad söekaevanduste ning uusehituste vahel ära. Iga kaevanduse juures oli vangilaager. Eestist pärit poliitvangidelt röövisid “krimkad” (kriminaalvangid) kohe riietusesemed ja niigi napi toiduvaru. 5. oktoobril 1951 pärast keskpäeva jõudis Heiki mööda lumiseid radu konvoi saatel uusima, 40. kaevanduse juures asuva Retšlaagri 5. osakonda. See oli range režiimiga poliitvangide laager keset soist ja lagedat tundrat. 

Vorkuta vangilaagris

Algas raske orjaelu. Tööpäeva pikkus maa peal oli 10-12, maa all kaheksa tundi. Esialgu tuli Heiki Vaiblal töötada väljas lageda taeva all. Vangi mõtted ja unistused olid seotud vaid söögi ja sooja ruumiga.

Alles 1952. aasta lõpus määrati Heiki Petšora söebasseini suurimasse, 40. kaevandusse. See üle 400 meetri sügav kaevandus oli suure metaangaasi sisalduse tõttu eriti plahvatusohtlik, nii et kiivri ja lambi kõrval kuulus liikumiseks kohustuslike vahendite hulka ka gaasimask. Alguses töötas ta maa-aluses transpordibrigaadis, seejärel õnnestus pääseda mõneks ajaks ventilatsioonibrigaadi laudsepaks. Pärast vastavate kursuste läbimist oli ta lühikest aega gaasimõõtja. Suvel 1953 määrati Heiki uuesti maapealseile töödele. Hea juhuse tõttu sai ta kütjaks laagri katlamajas. Tööd oli palju, sest tuli kütta veel suurt sauna, pesumaja ja kuivatit. Selleks kulus talvel kuni viis tonni sütt vahetuses. Esmalt tuli külmunud süsi väljas lahti raiuda, seejärel katlamajja kühveldada ning alles siis ahjudes põletada. Ahjudest kiirgav valgus pimestas silmi ja kuumus ähvardas küpsetada näonaha. Samas oli väljas talvel –25 kuni –45 kraadi pakast ja sagedased lumetormid. Vahetus kestis 12 tundi, kas hommikul kella poole seitsmest õhtul poole seitsmeni või siis samadel tundidel õhtust hommikuni. Et töötas kolm kütjat, sai igaüks vaba aega 24 tundi.

(Järgneb)

Heiki Vaibla koolitee

*Sündis 1930. aastal Tartus

*Tema isa Aleksander Vaibla (kuni 1936. aastani Laurson, 1893-1977) juhtis väikest, kuid rahvusvaheliste sidemetega pitsi- ja kummipaelavabrikut Aira

*Ettevõtte juhtimisel abistas teda abikaasa Meeta Vaibla (neiuna Sakarias, 1907-1984), kes oskas hästi saksa keelt

*Isa tööalaste rännakute tõttu läks Heiki esmakordselt kooli hoopis Soomes – 1938. aastal Leppävaaral, mis on praegu Espoo linnaosa

*Juba enne kooliminekut oli Heiki saanud Soomes kogeda põnevaid elamusi: kalastada ja ronida kaljudel nii Ahvenamaa peasaarel kui ka Helsingi lähedal Pukinmäel

*Perekonna Soomes elamise aeg jäi lühikeseks, Heiki ei jõudnud Leppävaaral esimest kooliaastat lõpetada

*Tal tuli järgmisel sügisel Tartu Karlova linnaosas uuesti esimesse klassi minna

*Aastail 1940-1942 õppis Heiki Tartu Näituse tänava algkoolis

*Pärast vanemate abielulahutust 1941. aastal ja ema abiellumist uuesti 1942. aastal asuti elama Peedule ja Heiki lõpetas 4. klassi Elvas

*Järgnes koolitee Hugo Treffneri progümnaasiumis ja gümnaasiumis, mis pärast Nõukogude anneksiooni hakkas kandma Tartu 1. keskkooli nime

*Sealt tuli ta 1948. aastal Näituse tänaval asunud Tartu 6. keskkooli

i

OTT KURS