Öeldakse küll, et hirm on üks nendest instinktidest, mis paneb inimese tegutsema. Samaspole hirm kuigi hea kaaslane, kellega luurele minna. Ometi on hirmutamisestsaanud viimaste aegade üks märksõnu.
Hirme, mida meie ümber iga päev külvatakse, kas siis teadlikult või teadmatusest, onpiisavalt, et nende raskuse all looka vajuda. Toodavad neid paljud ning ka meediakütab neid kahjuks sageli võimendades ainult üles. Võtame kasvõi sõjahüsteeria.Küll arutatakse igapäevaselt teemadel, millal meid rünnatakse, kaua vastupeame, kes meile appi tulevad, kas meil on piisavalt tanke ja nii lõputultedasi. Siis on mõned kõike teadvad eksperdid, kes kõigele kohe täpse analüüsiannavad.
Me ei ela ju rinderiigis
Ja kui vaatad õhtustest uudistest üksteise järel saatelõike õppustest, relvaostudest või võidurelvastumisest, siis tunnedki end elavat rinderiigis. Ilmselt ka seepärast lahkuvad mõnedki siit võimalikult kaugele elama ja töötama, sest pärast võib juba hilja olla. Sõjatemaatika hirmutab, aga muudab teistpidi juba apaatseks, sest seda kõike püütakse sisendada kui elu paratamatust. Kas on?
Kui palju hirmutatakse meid pagulastega. Vahepeal läks terve aasta väitluse tähe all, kus püüti sisendada õudu peagi saabuvatest tuhandetest põgenikest. Terved külad ja linnad pidid pagulastega täituma. No ei tulnud ega tulegi, aga palju olulist aega kulutati täiesti tühjadele debattidele. Sest lõunamaise pagulase jaoks on Eesti kliima hullem isegi Süüria kodusõjast, hoides siit eemale ka kõige vingema põgeniku.
Samas oleme muidugi täiesti unustanud, kuidas meie sõjapõgenikud kunagi tuhandete kaupa võõrastesse riikidesse saabusid. Otsiti tööd ja peavarju. Põgeneti samuti sõja ja hirmu eest, nagu põgenetakse üldjuhul nüüdki. Või kuidas tänapäeval siia poole piiluvaid majanduspõgenikke hukka mõistes võetakse iseenesest mõistetavalt, et oma vend või õde elab perega Soomes ja töötab seal. Aga kas siis vahel küsitakse endalt, miks peaksid soomlased lahkelt meie majanduspõgenikke vastu võtma?
Reformierakond on sel sajandil hirmutanud inimesi valimiste eel ikka Keskerakonnaga. Et kui viimased võimule tulevad, on Eesti iseseisvusel kriips peal. Ikka ja alati enne valimisi käidi ida kaart lauda ning see töötas uskumatult hästi.
Praegune erakonna liider Kaja Kallas lubas küll juhiks saades, et vene kaarti seekord ei kasutata, kuid idaga hirmutamist käiakse aeg-ajalt välja siiski. Ilmselt valimiste lähenedes muutub hirmutamine jõulisemaks. Kindlasti kuuleme jälle head ja paremat, kuid usutavasti need hirmujutud seekord nii drastiliselt ei mõju kui aastate eest.
Kellele kuuluvad piirikaubanduse kõrvad?
Pidevalt hirmutatakse rahvast aktsiisipoliitika pärast, mis Eesti majanduse uppi keerab, sest maksud sõidavad Lätti ja meil jääb raha saamata. Jälle üks piinlik teema, mis kasvab nagu lumepall ja kõige jõudsamalt veeretavad seda need, kes maksulaekumiste tegelikke summasid pole kokku arvutanud. Eks umbes samamoodi nagu ränderaamistiku kõige tulihingelisemad vastased või pooldajad on need, kellest paljud pole seda dokumenti ihusilmaga näinudki. Veel vähem käes hoidnud.
Millegipärast ei taheta aga eriti rääkida, et alkoralli suurim hinnakergitaja pole mitte valitsus, vaid hoopis kaupmees. Eesti – Läti piirikaubanduse käivitanud ettevõtja Einar Visnapuu tunnistas hiljuti Maalehele antud intervjuus, et palju kiidetud ja kirutud piirikaubandust ei käivitanud ega pannud jõudsalt lokkama mitte niivõrd poliitikud, kes korduvalt aktsiisi tõstsid, vaid hoopis Eesti kaupmehed oma lõpmatu kasumijanuga.
Aga lihtne on ju hirmutada rahvast valitsuse ja aktsiisidega.
Ja kui lisada siia juurde veel rahva hirmutamine ettevõtjate soovidega rajada suurtööstusi, mis piirkonda töökohti tooks, on kompott täielik.
Niikoosnebki meie igapäev loendamatutest hirmudest, mida meile uksest ja aknastsisse torgatakse. Rääkimata siis veel meie endi isiklikest pelgustest. Midagihead sellest kõigest vaevalt on, sest hirm pole hea kaaslane. Külvaks siishirme vähem, elu pakub meile neid niigi.
TIITLÄÄNE, peatoimetaja
