Nii sündis sada aastat tagasi Võtikvere metskond

  1. 13. novembril 1918 võtsid Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse volinikud Saksa okupatsioonivõimudelt üle Tallinnas paiknenud provintsiaalvalitsuse, mida loetakse kokkuleppeliselt ka Eesti riikliku metsandusorganisatsiooni sünnipäevaks.

Kokkuleppeliselt seetõttu, et metsainspektsiooni jõudsid volinikud alles mõned päevad hiljem. Ametlikult pandi omariikliku metsandusorganisatsiooni loomine paika 30. novembril 1918 avaldatud Ajutise Valitsuse määrusega, millega Vene riigimetsad ja riikliku talurahvapanga maad kuulutati Eesti Vabariigi omandiks ning anti põllutööministeeriumi valitsemisalasse.

Kaks riigimetskonda

Milline olukord valitses kohtadel, seda Tallinnas info puudumisel veel ei adutud. Nagu hiljem selgus, olid senised riigimetsade kõrgemad metsaametnikud omaalgatuslikult juba asunud okupatsioonivõimudelt metskondade ülevõtmisele, milleks ametlik paber saadi kas maakonnavalitsustelt või Ajutise Valitsuse kohapealseilt volinikelt.

Põhja-Tartumaal oli sel ajal kaks riigimetskonda, Võtikvere ja Avinurme. Esimene, kogupindalaga umbes 7290 ha, moodustus Võtikvere, Laius-Tähkvere, Laiuse, Kärkna ja Taabri metsadest. Kuni 1905. aastal Avinurme metskonna eraldumiseni kuulusid Võtikvere alla ka ulatuslikud Avinurme ja Vasknarva riigimetsad. Seega ulatus Võtikvere metskond sel ajal Narva jõest pea Suure Emajõeni.

  1. 1917. aasta pöördeliste arengute tulemusena oli metskondade etteotsa saanud Vene metsakoolide haridusega rahvuslikult meelestatud isikud – Võtikveres Voldemar Vallner ja Avinurmes lätlane Peter Pavars. Nad jätkasid teenistust ka Saksa okupatsiooni ajal, siis küll metsniku ametikohale viiduna.

Tartusse paberi järele

  1. 28. novembril 1918 algas Vabadussõda. Paar päeva hiljem astus varasem Võtikvere metsaülem Voldemar Vallner Mustvees laevale eesmärgiga jõuda Tartus Lõuna-Eesti voliniku Heinrich Luhti juurde ning saada metskonna ülevõtmiseks ning juba Eesti Vabariigi metsaülemana tegutsemiseks ka ametlik paber. Pealetungivate punaste hirmus ja Eestis lahkuvate sakslaste sabas jõuti Tartusse ning saadi 1. detsembril ka soovitud paber.

Juba ametliku metsaülemana kiirustas ta koju ning jõudis veel kohal olevatelt okupatsioonivõimudelt metskonna nõuetekohase ülevõtmise aktiga kinnitada. Tallinna jõudis see teave alles hiljem. Tema ja Avinurme metsaülema Peter Pavarsi teenistusaja alguseks Eesti Vabariigis märgiti tagantjärele mingil põhjusel hoopiski 3. detsember.

Keskvalitsusega aga korralikumat sidet luua ei õnnestunudki, pealegi langes kogu piirkond peagi Punaarmee kätte. Metsaülemad jäid kohale ja püüdsid pingelise aja vaikselt ja tähelepandamatult mööda saata. Metskonnad said sisuliselt tööle hakata 1919. aasta jaanuari teisel poolel, kuu lõpul taastus ka side Tallinnas oleva keskasutusega.

KAUPO ILMET