Juhtkiri: Tühjaks jäävate koolimajade traagika

Iga küla jaoks on kooli sulgemine traagika. Kui lapsi on vähe, siis neid mitme lähedal asuva kooli jaoks lihtsalt ei jätku. Siis ongi omavalitsus dilemma ees – kas pidada mõne kilomeetri raadiuses kaht kooli või väiksem kinni panna ja suuremat arendada. Enamasti tulebki otsustada suurema õppeasutuse kasuks, millel on perspektiivi.

Mängu tuleb ka majanduslik aspekt. Praegu on rasked ajad ja igalt poolt tuleb kokku hoida. Sellepärast kiputakse numbreid kokku lüües väikekooli ülalpidamist liigseks luksuseks pidama. Väikekoolidel on probleeme õpetajatega, kes käivad kaugelt tööle ja peavad leppima kesise koormusega. Õppetöö ei ole alati edukas ka liitklassides. Igal klassil on oma programm, oma tundide arv ja mõnikord pole kolme õppeprogrammi võimalik ühitada.

Väikekoolide jaoks on problemaatiline ka lapsevanemate toetus, sest kui kaugele tööle käiakse, ei ole kellelgi aega ülearu.

Paraku leiavad ühel hetkel ka õpilased, et neil polegi väikeses koolis kõige parem olla. Ja kui sõbrad on uue kooli leidnud, hakatakse neile sinna järele kippuma.

Kaareperes 111 aastat tagasi koolimajaks ehitatud maakivist hoone saatis reedel viimast korda oma õpilased ja õpetajad suvepuhkusele. Kui sügisel teised koolimajad taas laste naeru ja rõõmsa jutusuminaga täituvad, jääb see maja üksi kurvana ja tühjana seisma, uksed lukus. 

31. mai 2008

blog comments powered by Disqus