Edasi eestlased mööda Šoti mägismaad! Köisraudtee tõstab meid Aonach Mor turbanõmmele tuule ja uduvihma kätte. Ähin, puhin, ronin radapidi kõrgemale, istun oja kaldale kaljunukile lillekest vaatama. Mägilaste pojad laskuvad nõlvadelt jalgratastel! Mägirattaklubi on koht, kus saab seaduslikult enesetappu teha ja matusebüroolt soodustusi. Tundub siiski, et seekord piirdus laskumine marraskil põlvega, andes vastu punetavad põsed ja säravad silmad. Edu teile, poisid.
Kas šotlane siis tahab brexitit või mitte? Šotlane rõhutab oma päritolu ja aktsenti, aga esmalt tahab äri teha, hoida häid suhteid nii Suurbritannia kui Euroliiduga, valik nende vahel on talle peale sunnitud.
Möödas on ajad, kui rahvaloenduse korraldamiseks šoti külas piisas penni allamäge veeretamisest. Thatcheri ja Euroliidu aeg on kaotanud lagunenud äärelinnu, nihutanud töökohti tehastest turismindusse. Metsa jätkub nii kauniteks vaadeteks kui ülestöötamiseks. Siin lossis on filmitud “Oru valitsejat”, seal nõmmel “Highlander”, tollel puiesteel “Troonide mängu”.
Kaval šotlane meelitas isegi kuningliku laeva Britannia just Edinburghi sadamasse, et minu veel üks päevapalk kätte saada. Iga uue lossi juures mängib seelikuga torupillimees. Teate ju küll, mis on tema kildi all. Seal on Šotimaa tulevik!
Uudishimulikud küsivad, islami pearättide kohta. Kohtasin, aga vähe, osa neist samasugused turistid nagu ma ise. Neid ei lisandunud isegi viskitehase aurudes, küllap jäävad saare teise otsa Londoni poole, kus ma käinud ei ole. Räägitakse, et peale viiendat viskit hakkadki sa märkama järvekoletisi, lohesid ja trolle. Giid kurdab, et sellises olukorras ilmub talle hoopis Jana Toom. Et seda vältida, tarvitatakse viskit lonksukaupa, lahjendusega ja maitstakse pikalt. Hea alkohol on hea kujutlusvõimega inimestele.
Telekas, väikestes ja suurtes kirikutes tuletatakse meelde esimest maailmasõda. Ka Ediburghi kindluses, kus Šoti viimane kuninganna sünnitas Ühendkuningriigi esimese kuninga.
Kuninglikul Miilil harjutab torupillirühm järmise päeva sõjaväeorkestrite tattoo ehk vigurmassimise jaos. Klounid, miimid ning trikimehed reklaamivad algavat teatrifestivali ja pilavad Trumpi. Meie aga lehvitame šotlaste lemmikluuletajale Burnsile ning vonkleme Cairnryani sadamasse, et sõita edasi Iirimaa saarele.
Üllatus! Kuigi buss ei ületa riigipiire, kutsutakse kuus eestlast pistelisse tollikontrolli ja avatakse pagasiluuk. Pole enam selliste asjadega harjunud.
Suure reisipraami päikesetekil mõnuleb prouade rida, siis aga jätab halli Iiri mere üha tugevnev tuul sinna vaid teismelise tüdruku, kes sirutab käed tumeneva taeva poole ja teeb reelingule toetudes “titanicut”. Tema jaapanikeelne laul mõjub loojangus nagu tormihoiatus.
Belfasti päevaks on mu kohvrisse jäänud oranži värvi särk. Äkki taipan, et see valik liigitab mu Oranje ordu protestandiks ja olen kõrvaltänavatel ettevaatlik. Oranžidel on ilusamad majad ja tugevamad tarad. Kõik on siiski rahulik, juba tosin aastat pole enam pomme pandud, 1968-98 mürtsutati sadu kordi aastas. Endist meenutavad märtrite graffitid katoliiklaste tänavatel. Näiliselt usu üle vaieldes on mitu kirikut muudeks ülesanneteks kohandatud ja linnas võitnud hoopis merkantiilsus kaubanduskeskuse uhke kupli all. Rohkem tööd, vähem kaklusi. Lahendan vikerkaarelippudes baaride saladuse: see sümbol ei tähendagi siin seksieelistust, vaid sõbralikkust piibellikus täheduses.
Õpin suure tarkuse: “Enjoy what you have – naudi seda, mis sul on.” Kui on, siis toitu, kui ei, siis paastumist. Meelerahu on tähtsaim. Säästuhotelli õues asuvas baaris lärmatakse kaks nädalavahetuse ööd kella kaheni. Nüüd saan sõpradele öelda, et osalesin tehnomuusika festivalil.
Väljasõit Põhja-Iirimaa rannikule. Laavakivi must ja kriidikivi valge. Iiri lipuga külad vaheldumisi küladega Inglise lipu all. Hiiglaste pankrannik araks tegevate kaljunukkidega. Kadakad matkaraja ääres osutuvad hoopis astelherneks. Rand koosneb kuusnurksetest basalttulpadest ja vilega valvur jälgib lainemurrule lähenejaid.
Matkarada peab olema elamusrohke ja mõõdukalt pikk, et kõht läheks tühjaks ning meel lahkeks. Eurotoetusega ehitatud suurejooneline külastuskeskus pakub sööki, teadust, kunsti, multikaid-filme ja erinevaid kaupu. Oma meeletutes fantaasiates kujutlen, et ka Saare järve laudtee lõpus võiks olla kaubakärus suppi ja pirukaid.
Ulsteri asendumist Iiri Vabariigiga tähistab vaid maksuterminal kiirteel. Ühel päeva räägib meedia, et sinna brexit piirikontrolli ei too, järgmisel päeval vastupidist. Hinnad on nüüd eurodes. Iirlane tahab vägagi inglasest eristuda, põhjuseks seegi, et nad on brittidest rikkuses mööda läinud. Dublini nimi iiri keeles on Baile Átha Cliath. Alates 2007. on see keel koolides kohustuslik. Olen aednike paradiisis, kus meie suvi, aga talve ja madusid ei ole.
Viimaseks ööks on reisifirma varunud nelja tärni hotelli. Vedelen vannis ja pigistan nelja sorti šampoone igale poole. Toa mahedas valguses võiks sõita jalgrattaga. Aurav keenia tee ja vaikus kuni hommikuste varesteni.
Kogen SÕNA võimu. Ostan pileti ja seisan pool tundi sabas, et vaadata kümme sekundit üht raamatut hämaras klaasvitriinis. Kõrval on kolm tasuta rahvusmuuseumi kullahunnikute, loodusimede ja maalidega. Aga Book of Kells on ka seda väärt. Üle tuhande aasta tagasi jätsid paarsada vasikat sinna oma naha, mitu munka joonistasid teda aastate viisi, hiljem peitsid viikingite eest. Iirlastel on ka erilised koolid, kus õpetatakse muinasjutuvestjaid ning lobisevaid audigiide.
Ootame Dublini lennuväljal taas Nordica kiilikest. See tuleb enamvähem õigeaegselt, enne jõuan tõdeda, et 30 pudelit Midletoni viskit saaksin oma maja hinna eest. Kodutee pilvedes on täpselt Sirbi pikkune. Ostan oma auto Tallinna lennujaama parklast välja ja veeren läbi südaöise Eestimaa taas koju. Juttu jätkuks kauemakski…
JAANUS JÄRS
