Meie vallas on valimised ikka üks suur ja pikk pidupäev. Eriti muidugi needsamused kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Juba paar nädalat enne valimispäeva saabumist on märgata kohaliku elujärje tunduvat paranemist.
Muidu vaimusurmas olesklev madalam sotsiaalkiht on järsku saavutanud suure populaarsuse kõrgema sotsiaalkihi silmis. Neile helistatakse sageli, tuntakse huvi, sõidutatakse poodi ja kui vaja, siis viiakse viinapudel, suitsupakk koju kätte. Eks ligemest peab ju ikka aitama. Eriti tore on muidugi vaadata seda, kui eelvalimised pihta hakkavad. Selleks ajaks, kui jaoskond oma uksed avab, on juba mitu uhket tõlda valla vahel oma rasket tööd tegemas. Iga kodanik peab ju saama oma kodanikukohust täita ja kui häda käes, on rohkesti aitajaid kohe abikätt pakkumas. Isegi väikeseks võitluseks on läinud abipakkujate vahel. Kes ikka kiiremini hädalisteni jõuab.
Küll on tore, et meil on olemas piiramatud tööajad, mis võimaldavad inimestel oma ligimesearmastust näidata. Muidugi, kui kandideerival sotsiaalkodanikul ei ole tõepoolest endal võimalik kaaskodanikku ringi sõidutada, siis saab seda teha ju tema armastav abikaasa. Kandideerival kodanikul on sel juhul rohkem aega oma alluvate südametunnistusele koputada ja meelde tuletada, kelle abil nad leiva lauale saavad.
Tegelikult võiks kohe päris pikalt kirjutada meie valla toredatest seiklustest, aga leheruum on kah piiratud…
Kohe kurb on, et need valimised nii harva toimuvad. Teeksingi siinkohal ettepaneku korraldada valimisi vähemalt kaks korda aastas. Siis oleks ka madalama sotsiaalkihi elu rõõmsam ja vaheldusrikkam. Ehk seisaksid siis kõrgemal sotsiaalkihil oma lubadused meeles, mida uhkelt jagatakse. Ehk seisaks neil siis ka meeles, mis hinnaga on ostetud nende kõrged kohad.
Kurb on, et Eestis on nii palju müüdavust ja ostetavust. Eks igaüks teab südamepõhjas, kui madalale ta laskus kas müües või ostes. Jah, ega hääl ei haise. Inimene ise haiseb pärast. Ja seda on kaugele tunda…
Vooremaa lugeja
Kirja autor on toimetusele teada
