Olen 72 aastane Tabivere memm, kes on suurema osa oma elust elanud Ida-Virumaal Kohtla-Järvel. 12. augustil pidin sõitma Jõgevale eriarsti vastuvõtule ja kohe reisi alguses hakkasid minuga sündima imed.
Seisin bussipeatuses, kui minu ees peatus auto ning meie valla sotsiaaltöötaja Liis mulle küüti pakkus. Jõgeval leidis ta aega mind otse polikliinikusse kohale viia. Polikliinikus, mis võõra jaoks on meeletu labürint, leidsid kõik inimesed, kellelt juhatust küsisin, aega ja tahtmist mind kohale juhatada: nina-kurguarstile, silmaarstile.
Pärastpoole oli mul asja poodi: lauatelefonile oli tarvis uut juhet. Et ma Jõgevat ei tunne, palusin juhatust esimeselt vastu tulnud proualt. Ja uskuge või mitte — ta saatis mind esimesse telefonipoodi kohale! Kuna on mobiiltelefonide aeg, siis ma esimesest kolmest poest juhet ei saanud. Kolmanda poe müüja tuli aga minuga koos poeuksest välja ja näitas kätte neljanda poe, kust vajaliku juhtme osta sain. Nüüd oli mul vaja leida turismifirma, et osta reisipiletid. Öeldi, et see asub kauplusemajas, kuid kõndisin kurvalt ümber maja ega leidnud õige sildiga ust. Taas tuli appi üks lahke inimene, kes mu vajaliku ukseni saatis. Sain piletid ja korda ka tervisekindlustuse. Minu jaoks on Jõgeva linn nüüd tõeline müstika — siin on Eestimaa kõige vastutulelikumad inimesed!
Kohtumisteseeria heade inimestega ei olnud aga sellel päeval veel läbi. Kui Tabiveres Maximas „tangitud” raske kotiga rongilt maha tulema hakkasin, ulatati mulle käsi, aidati perroonile, võeti minult raske kott vastu ning saadeti kodumaja teeotsani!
Tahan tänada kõiki neid häid inimesi, kellel jätkub südant ja tahtmist aidata oma kaaskodanikku. Soovin, et neil endil sama hästi läheb, kui nad ise kunagi abi vajavad. Jõgeva haigla koridorides võiksid aga olla suunavad viidad, kuidas ühe või teise arsti juurde minna. Kõigil ei pruugi alati häid inimesi kohe käepärast olla, kellelt juhatust saada.
Maila Valt
