Mälestused kahest suurest sõjast, vaba Eesti aegadest ja Siberi vangilaagrist

Järg 7. detsembril ilmunud osale 

Järgmisel päeval viidi mind haiglasse, kus lamasin kuu aega.

1952. aasta kevadel tuli üks venelane minu juurde jutuga, et teeme kahekesi katuselaastude lõikamise masina. Siin ja teistes laagripunktides lõigati laaste käsitsi. Tema tahtis olla konstrueerija ja meister, kes võtab töö eest raha, mina oleksin olnud tema alluv, tööline. See oli sama mees, kes Boksitogorskis praaklaaste tegi ja kelle pärast laager trahvi maksis. Teadsin, et tal pole sellest masinast aimugi. Ütlesin töökoja ülemale, et see kaup ei lähe läbi, tehku Popkov see masin üksi, või kui mina teen, siis tema abi ei tarvita. Ütlesin seda ka kavalpeale endale.

Nii hakkasin mina laastumasinat tegema. Abiks olid inseneriharidusega Muda ja ka mõned töömehed, kes masina puki valmis tegid, mis oli füüsiliselt raske töö.

Masin töötas hästi, sai teha kaheksa tunniga 40 000 laastu. Transportöör viis laastud noa alt välja ja ladus pakki, tõsta vaid pakid maha.

Au ja kuulsus

Nüüd kästi mul teha masina kirjeldus ja joonised, et saata Barnauli preemia saamiseks. Tegime selle töö Mudaga kahekesi valmis. Teksti tõlkis üks vene insener vene keelde. Preemia pidi olema üle seitsme tuhande rubla, aga ega siis ometi vangile sellist raha antud. Mind muudkui ülistati ja kiideti suureks meistriks, muud kasu mul sellest polnud. Ka kõik peenemad tööd toodi nüüd mulle teha, mille pealt teenisin palju vähem, kui oleksin saanud lihtsama töö eest.

Siit võis teha järelduse, et ega tasunudki rabeleda ega midagi väga hästi teha, vaid tark oli vaadata, kuidas kergemini läbi saab.

Tervis ei olnud ka kuigi hea, ise ma ennast ei näinud, aga olin vist nagu luukere. Ühel õhtul, kui töölt tulin, ei tahtnud enam kuidagi teel püsida.  Oli juba hirm, et konvoi laseb põgenemiskatse eest maha võib peab liiga nõrgaks, et tsooni viia. Üks noor tatarlane võttis mul käe alt kinni ja aitas tsooni. Hommikuks ei olnud torm vaibunud ja ma läksin ambulantsi. Velsker, kes seal vastu võttis, oli tuttav. Rahvast oli ootamas palju, aga mind kutsuti teiste nurinale vaatamata kohe sisse.

Kurtsin, et olen nii nõrgaks jäänud, et ei jõudnud ise tsooni tulla. Mind kirjutatigi statsionaari sisse ja olin kuu aega haiglas. Kui arst mind välja kirjutas, tellis minult ravimikapi.

Taas uude kohta

Peagi tuli aga tapi koostamine ja taheti saata edasi kõik need, kes olid kauem paigal olnud. Mind ja Muda tahtis laagriülem paigale jätta, et meil on siingi tööd, kuid ühel päeval kästi ikkagi ka meil pildistama ja sauna minna. See tähendas, et olime tappi määratud. Ka ravimikapp jäi pooleli.</span>

Lumetuisk kestis mitu päeva ja kui see vaibus, saadeti meid teele.

Meid käsutati kõigi asjadega väravasse, kus pidi toimuma läbiotsimine, aga seda ei tehtudki. Oli 1952. aasta 17. november. Olin just naise kirjast teada saanud, et Paul viidi Põhja Jäämere äärde sõjaväkke.

Tee oli tuisanud ja autol oli raske sõita. 40 kilomeetrit oli sõita, õhtuks jõudsime Toptšihha jaama. Jaamahoones oli meie jaoks ruum, kus öösel olime, hommikupoole ööd käsutati vagunitesse ja sõit läks Novosibirskisse. Seal saadeti kõigepealt sauna ja siis vangikongi. Nädala pärast saadeti jälle sauna ja siis tehti läbiotsimine, kui olime alasti. Ka saunas oli külm ja vett oli vähe. See oli jaotuspunkt, kust meid varsti edasi saadeti. Vangidele pakuti vilte, aga kõik olid väikesed numbrid, polnud mõtet võtta. Minult veel küsiti, miks ma vilte vastu ei võta, siin on Siber ja külm, aga vastasin, et ega ma neid vöö vahel saa kandma hakata, nad on väikesed. 25. novembril aeti meid jälle raudteejaama. Tulime otse saunast ja väljas oli -48 kraadi. Mõtlesin, et nüüd küll võtab külm mu jalad ära ja mind ennast ka. Vaguni mõlemas otsas oli raudahi, aga kütet oli vähe. Pugesin vagunis ülemisele narile, seal oli veidi soojem. Mehi oli vagunis vähe. Vangid hakkasid narisid lõhkuma, et ahju kütta. Karjuti küll, et ei tohi lõhkuda, kuid vagunist vastati, et kui kütet ei anna, lõhume kõik ära. Lõpuks hakkas rong sõitma ja järgmises peatuses anti ka ahju jaoks sütt.

Koheldi nagu kiskjaid

30. novembri õhtuks jõudsime Taišeti  raudteejaama ja sealt kamandati jalgsi laagrisse, mis oli sealsamas lähedal.

Siin koheldi vange väga karmilt, nagu me oleksime mõned kiskjad loomad. Siin ei olnud luba pakki saada ega kirja kirjutada rohkem kui kaks kirja aastas. Nii minu kirjutatud kui mulle saadetavad kirjad pidid olema vene keeles. Siin oli kivisöebassein, Sajaani mäed ja Baikali järv.

Vangid töötasid maa all kaevanduses, kuni surid. Siis toodi uued asemele.

Järgmisel päeval saadeti meid tööle: toobriga kööki vett kandma, puid tassima, laagris teid pühkima ja lund laagri territooriumilt välja vedama. Siis oli muidugi konvoi kaasas.

Mind sokutas üks ukrainlane kööki ja sööklasse tööle. Korjasin laudade pealt tühje kausse kokku, kütsin ahje, pühkisin põrandaid.  Saime kaks portsu suppi ja putru, ka leiba saime siin töötades küllalt, sest siin oli neid, kes käisid tööl, said palka ja ostsid toitu juurde.  Nemad jätsid tihti oma leivaportsu lauale ja teised korjasid siis ära. Minul endale vaja polnud, aga viisin teistele eestlastele. Ka suppi, mis järele jäi, viisin eestlastele. Üks neist, kellele alati süüa viisin, oli Jõgevalt vallavanem Kurik. Tema oli keisriaegne polkovnik ja oli toodud eelmise tapiga Altai kraist.

i

Järgneb

i

ALEKSANDER TOOTS