Juhtkiri: Mõisapärand vajab hoidmist

Jõgevamaa mõisapärandi hindamise arutamine kogukonnaga oli esimene omataoline kokkusaamine Eestis. Puurmani mõisa kaunis saalis sai tõdetud, et see töö pole pelgalt nimekirjade korrastamine, vaid võimalus vaadata värske pilguga üle meie ajalooline pärand ning otsustada, millised hooned vajavad riiklikku kaitset ja kuidas tagada nende säilimine. Jõgevamaal hinnati 133 ehitismälestist, millest 85 puhul võiks kaitse jätkuda. Ülejäänute saatus on aga veel lahtine.
Arvud näitavad, et muinsuskaitse ei tähenda kõige vana tingimusteta säilitamist, vaid põhjendatud valikuid. Oluline on, et otsuseid ei tehtaks kabinetivaikuses, vaid kaasataks omanikud, kogukonnad ja valdkonna eksperdid. Just kohalikud inimesed tunnevad kõige paremini oma kodukoha hooneid ja nende võimalikke kasutusviise.
Anita Staubi selgitustest jääb kõlama üks oluline mõte: ajaloolise hoone parim kaitse on selle kasutamine. Tühjalt seisev ja lagunev mõisahoone ei säili üksnes mälestise staatuse tõttu.
Vaja on inimesi, tegevust ja raha. Seepärast peab muinsuskaitse leidma tasakaalu ajaloolise väärtuse ning tänapäeva vajaduste vahel. Ehk saab Jõgeva raudtee pagasihoonest selles osas hea näide. Oluline on leida igale väärtuslikule hoonele sobiv roll, mis aitaks sellel püsida osana meie igapäevasest elukeskkonnast.
Esmased kokkusaamised on tehtud. Nüüd on kohalikel inimestel võimalus tulemusi uurida ja kaasa rääkida. Pärand ei kuulu ainult ametkondadele, vaid kogu kogukonnale. Selle hoidmine algab teadmisest, et ka meie kodukoha ajalugu on väärtus, mida ei saa hiljem uuesti luua. Seetõttu tasub aruteludes osaleda ja oma mõtteid jagada – just nii sünnivad otsused, mis arvestavad nii pärandi kui ka inimeste vajadustega.