Juhtkiri: Kaakide võim

Tänasest leheloost saab teada, et Põltsamaa põhikooli Lille tänava õppehoones on novembri algusest alates uus olukord, kus kooli juures seisab õppetöö toimumise ajal alaliselt ka turvateenistuse patrullauto.
Valveteenistuse patrullid on valmis vajadusel koheselt reageerima ning kasvõi politseinikke appi kutsuma. Õpetajad said endale häirenupud.
Miks või kuidas on selline olukord üleüldse tekkinud? Kui rääkida põhjustest, siis ei saa üle ega ümber kodusest kasvatusest, aga mõistagi räägib Põltsamaa hariduselus toimuv ka sellest, et midagi on põhimõtteliselt valesti, nii noorte kasvatamises kui ka haridussüsteemis.
Kui vaatame, mis toimub Prantsusmaal, Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal, siis eriti turvatunnet sealsetes koolides toimuv just ei sisenda. Kuhu aga meie koolid edasi liiguvad?
Kuidas on võimalik, et kolmeliikmeline kamp kuuenda või seitsmenda klassi õpilasi suudab kogu kooli hirmu all hoida?
Kui turvateenistuses töötaja ütleb, et noorukite korrale allumatus ja poevargused on saanud Kesk-Eesti väikelinnas juba tavapäraseks osaks elust, paneb seegi kukalt kratsima. Kas tõesti on tagasi ajad, kus jalgratast ei või poe juurde enam lukustamata jätta?
Ühelt poolt võiks öelda, et turvateenistuse viibimine koolimaja territooriumil aitab taastada turvatunnet. Teisalt on aga probleemiks asjaolu, et probleemsete noorte küsimust pole ikkagi ära lahendada suudetud. Nad tulevad kooli millal tahavad, löövad jalaga prügikaste, murravad öösel kooli sisse – ja neid ei saa ka kuidagi korrale kutsuda.