Juhtkiri: Kartulikasvatuse hägune tulevik

Kui lugeda tänase lehe avalugu „Maaelu teadmuskeskus tõmbab tasahilju kartulikasvatust kokku”, siis päris head vastust tegelikult ei saagi küsimusele, mis kartuli kasvatusest Maaelu Teadmuskeskuses (METK) edasi saab.
Muutused on teoksil, ümberkorraldused toovad endaga kaasa muudatusi niihästi teadus- ja arendusasutuse töötajate kui ka klientide jaoks, kuid konkreetsematele küsimustele keegi vastata ei soovi.
Kas inimene, kes läheb tuleva aasta kevadel tuttavasse kohta Jõgeva aleviku kartulihoidla juurde, kuhu sildid ka võõra juhatavad, seemnekartulit küsima, ühe või kaks kotti kartulit sealt saab? Ilmselt mitte. Väljaarvatud Seemnefestivali ajal, kuid ka siis võib järjekorra lõpus seisja kartulist ilma jääda.
Küll on selge, et kartuli sordiaretus ei kao vähemalt lähiajal Jõgevalt kuhugi. Eesti sordiaretajate pikaajalise töö tulemusena oleme pea saja aasta jooksul 48 kohaliku kartulisordi võrra rikkamaks saanud. Teadustegevus jätkub ka edasi. Milleks aga ikkagi on tarvis muudatusi ja ümberkorraldusi?
Asutuse kodulehel öeldakse, et Jõgeval aretatud sorte kasvatavad põllumehed üle Eesti, viies kokku kodumaise sordiaretuse ja kohaliku põllumajanduse. Kõik oleks justkui ideaalne. Tekib küsimus, miks siis seda kohalikku põllumajandust ei võiks edendada ka Jõgeva alevikus, METKi senistel maadel.
Kui mõni talunik, kes on seemnekartuli kasvatamisel praegu lepinguline partner METKile, ütleb ühel päeval, et ei kasvata enam Jõgeval aretatud kartulisorte ja samas ei võta ka ükski teine põllumees tema tööd üle, siis ju tähendab see seda, et kartulikasvatuse tulevik Eestis on hägune.