Juhtkiri: Kunst kuulub rahvale, kultuur ka

Taoline kolmesõnaline loosung on mitte ainult Estonia ooperiteatri laes okupatsiooniajast (1947. aastal valminud laemaali maalisid kunstnikud Evald Okas, Elmar Kits ja Richard Sagrits), vaid selles on oma tõde olemas. Inimesed tunnevad vajadust osaleda rahvamajade pakutud kultuurisündmustel ja rahvamajad omakorda tuginevad nendele, kes teevad oma tööd justkui kutsumust.
Eesti Rahvamajade Ühingu (ERMÜ) suvekool koondaski Jõgevamaale kogu Eesti rahvamajade eestvedajaid (mis on hea sõna, kui ei tea täpselt, kas on direktor, juht või muidu tähtis ametikoht). Nendega vesteldes sai tõdetud, et vähe on inimesi, kes suudavad järjepidevalt maakondades kultuurisündmusi korraldada, väsimatu innustuse ja vaimustusega. Rahvamajade eestvedajad lootsid, et suur poliitika neid liigselt ei mõjutaks, vaid poliitikud jätaks hingeruumi kultuurile.
Jällegi tuleb nentida, et kuigi Eesti on väike, on eri kohtade inimestel siiski eri kultuurimaitse, mida tunnevad kõige peenemalt kohalike rahvamajade inimesed. Selle järgi kultuuripakkumine rahvale tehaksegi. Mitmed üritused ja etendused on nii edukad kohalike ja külaliste seas, et neid korratakse veel ja veel.
Kultuur ei ole täppisteadus, mis meeldib ühele, võib olla ebameeldiv teisele. Rahvamajad peavad paindlikult mõtlema, kuidas majandada kultuurisündmusi ja samal ajal ka eriilmelisi üritusi korraldada.
Rahvas on omaks võtnud ka kohvikute päeva, millest samuti ei puudunud kultuur näiteks tšello- ja viiulimänguga ühe kohviku rõdul. Juba aastal 81 pKr ütles poeet Juvenal: „Panem et circenses“, maakeeli tuntud kui „tsirkust ja leiba“.