Juhtkiri: Prügiviskamise harjumused on tõesti muutunud

Jäätmevaldkonnas on tavainimeste hoiakud päris palju paremuse suunas muutunud, kuigi arenguruumi on veel maa ja ilm. Kes oleks tulnud hullumeelse mõtte peale 1960ndatel aastatel, et patareisid peaks eraldi koguma ja ära viskama? Oli üks prügikast, sageli pedaaliga ja ilma eraldi kilekotita ning see kannatas kõike. Rõõmsalt segunesid selles 1960ndatel kartulikoored, patareid ja lambipirnid.
Nüüd, 60 aastat hiljem, võib ju keegi patarei tavalisse prügikasti visata, aga ta teab, et see on peaaegu väärtegu, isegi kui keegi ei näe. Sel ajal oli kombeks isegi autoaknast prahti välja loopida, mis tänapäeval tundub mõeldamatu või vähemalt ei tehta seda teiste nähes.
Lisaks oleme arenenud, et näiteks klaas läheb eraldi konteinerisse. Kuigi ajakirjanik Vambola Paavo ütles õigesti, et klaasikonteinerid on imelikud, sest klaasid purunevad nendes, siiski on teadmine, et klaasi mujale ei loobi, hea algus.
Jõgeva vallavalitsuse kogenud keskkonnaspetsialist Taimi Eesmäe rõõmustab tänases lehes selle üle, et väga harva tuleb ette metsa alla loobitud metsikut prahti. Lugejat omakorda köidab asjaolu, et isegi jäätmekavaga tegelev spetsialist ei tea alati kindlalt, kuhu mida visata. Enamikel juhtudel aga teab ja nõustab teisigi.
Jõgeva valla jäätmekava 2026–2031 on veel arutlusel ja kui lugejal on asjalikke mõtteid selle kohta, võib ta neist vallavalitsusele teada anda. Sageli on mitmed pikaajalised üldsust puudutavad kavad avalikud, kuid nende kohta ei laeku tagasisidet enne, kui kava juba vastu võetud. Või on lugu nii, et eelnimetatud jäätmekava on nii täiuslik, et selle kohta ei olegi midagi öelda?