Juhtkiri: Pealtnäha on meil kõik nii vaikne

Ajakirjanikele mõeldud uudisvoos tuli täna Päästeameti teade: „Lõuna päästekeskuse operatiivsündmused 10.–11. juuni 2026. Suuremaid päästesündmusi möödunud ööpäeval piirkonnas ei olnud.“
Samalaadselt teavitatakse üldsust politsei poolt, kus politseiuudistes sageli puudub alajaotus Jõgevamaa.
See oleks igati tervitatav, kui tähenduseks oleks hirmsate asjade puudumine siinkandis. Kahjuks kuuleb hiljem asjaosalistelt ja pealtnägijatelt ühte koma teist, mille kohta korralikku ametlikku teavet avalikkusega ei jagata kunagi. Alguses on ju teave liiga värske, hiljem liiga vana.
Selline olukord meenutab nõukaaega, kus kõik ebameeldiv, nii miilitsasündmused (miilits oli nagu nüüdne politsei) kui ka muu häiriv oli kõik ära peidetud ühiskonnas ja isegi nüüd leiavad mõned, et küll siis oli rahulik ning turvaline. Anatoli Rõbakovi romaanist „Arbati lapsed“ (1987) pärit ekslikult Stalinile omistatud tsitaadi kohaselt „pole inimest, pole probleemi.“ Kui ei ole vargust, vigastuste tekitamist või väljapressimist üldsusele mõeldud uudisvoos, siis neid ju lihtsalt ei ole.
Ausam oleks siiski toimunut jagada avalikkusega, sest keegi enam ei eelda, et esitatakse tundlikke isikuandmeid nagu nimi, hüüdnimi või asjaolu, et inimene kannab toimepanemise ajal koledat maski. Mida vähem on faktipõhist ausat teavet, seda enam võivad tekkida kuulujutud, justkui telefonimängus võib ühest toimepanijast tekkida mitu ja nii levitada üha suurenevat kartustunnet. Väikeses ilusas kohas on siiski tavaline turvatunne oluline, jäägu ärevad sireenid suurlinnadesse.