Igavene sõda muutustega

Eestis on üks kummaline nähtus, mis kordub visalt aastast aastasse. Ükskõik milline uus idee välja käiakse – kohe leitakse põhjus, miks seda teha ei tohi. Olgu selleks tuulepargid, päikesepargid, uued maanteed, festivalid. Nüüd siis jetid Kuremaa järvel. Reaktsioon on alati sama: „Meie ei taha. Liiga lärmakas. Liiga ohtlik. Liiga uus.“
Kuremaa elanike vastuseis jetide tulekule järvele on järjekordne näide rahvuslikust kaitseinstinktist kõigi muutuste vastu. Argumentidena tuuakse välja müra ja võimalikud veeõnnetused rannaalal. Muidugi tuleb turvalisust arvestada. Muidugi peab olema kord ja reeglid. Kuid Eestis kipub iga arutelu lõppema mitte küsimusega „Kuidas teha targalt?“, vaid „Kuidas see ära keelata?“.
See ongi meie ühiskondliku mõtteviisi suur probleem. Me ei otsi tasakaalu, vaid keeldu. Kui kuskil võiks tekkida müra, siis parem ärgu toimugu midagi. Kui eksisteerib teoreetiline oht, siis keelame eos ära. Kui keegi tahab midagi uut proovida, siis esimene reaktsioon ei ole uudishimu, vaid umbusk.
Jetid Kuremaa järvel ei tähendaks maailma lõppu. Paljudes Euroopa paikades eksisteerivad puhkealad, ujumine ja mootorveesport kõrvuti täiesti normaalselt. Selleks on reeglid, tsoonid ja järelevalve. Eestis kipume aga käituma nii, nagu iga uus tegevus oleks kohe kontrollimatu katastroof.
Probleem ei ole tegelikult jetides. Probleem on mentaliteedis. Hirmus, et äkki muutub midagi harjumuspärast. Hirmus, et äkki tuleb rohkem inimesi. Hirmus, et vaikus ei ole enam absoluutne.
Sellise suhtumisega jäämegi riigiks, kus kõik tahavad arengut tingimusel, et midagi ei muutuks. Tahaks elada nagu suures linnas, ainult et poleks naabreid, ümberringi oleks puutumatu loodus ja linnulaul, kuid koduni viiks asfalttee. Justkui kõik soovivad elu maale tagasi, kuid iga uus idee maetakse kohe protestide alla. Ning lõpuks ei jäägi muud üle kui vaadata, kuidas aktiivsemad inimesed ja ettevõtmised liiguvad sinna, kus muutusi ei kardeta.
Sest ühiskond, mis võitleb pidevalt iga uuenduse vastu, hakkab lõpuks võitlema iseenda tuleviku vastu.