Juhkiri: Õppuste vajalikkusest

Suurõppus Kevadtorm 2026 pole veel päris lõppenud. Veel praegu näeb üle Eesti teedel liikumas tavapärasest rohkem kaitseväe kolonne ja rasketehnikat. Tänava- ja külapildis kohtab kaitseväe vormis isikuid, mõnes kohas Lõuna-Eestis on õppelahingute tegevus ka üsna hästi kuuldav.
Mõnegi jaoks võib see kõik olla päris häiriv ning kõlab isegi väiteid, et mis neist õppustest ikka korraldada, et see olevat mõttetu raha ja kütuse kulutamine. Tegelikult oli sellist suhtumist kaitseväe ja Kaitseliidu õppustesse rohkem just varem, 2000. aastatel ja enne Ukraina sündmusi aastal 2014. Nüüd, kus täiemahulise sõja algusest Ukrainas on aga möödas juba üle nelja aasta, vaatavad paljud maailma hoopis uue pilguga.
Samal ajal Eestis toimuva suurõppusega ongi jätkunud sündmused Ukrainas. Otsapidi on seal toimuv jõudnud ka Eestisse, läbi „hulkuvate” droonide liikumise üle riigipiiri ning hävitaja poolt ühe drooni alla tulistamise Põltsamaa lähedal. Need juhtumised on meile justkui kainestavad äratused – et pole need asjalood rahvusvahelises poliitikas Euroopas praegu kaugeltki roosilised.
Lõppenud nädalavahetusel tuli teateid järjekordsest Venemaa poolt korraldatud rünnakust Ukraina pealinnale Kiievile – raketi- ja droonirünnakus kannatada saanud inimeste arv tõusis koguni 86 inimeseni. Tegelikult me ei teagi päris lõplikku kannatanute koguhulka. Üks, mis kindel – just need sündmused näitavad õppuste vajalikkust Eestis. Sest valmisolek peab olema. Nagu ütleb tänases lehes Kaitseliidu Jõgeva maleva pealik major Kalle Kalme: oleme valmis kui vile käib.