Juhtkiri: Lihtsalt usu ja armasta

Eestlasi peetakse üheks maailma kõige vähem usklikuks rahvaks. See võib nii ka olla. Samas ei tähenda see tingimata vaimsuse puudumist. Traditsiooniline kiriklikkus on madal, kuid huvi alternatiivse vaimsuse ja isikliku usutunnetuse vastu võib olla olemas. Madal institutsionaalne usklikkus on ajalooline ja kultuuriline eripära.
Uuringud on näidanud, et suur osa eestlastest ei kuulu ühtegi kirikusse ega pea end usklikuks.
Kümmekond aastat tagasi avaldatud statistika tõdeb, et 71% Eesti elanikkonnast defineerib end mitteusklikuna. See on maailmas üks kõrgemaid protsente.
Paljud eestlased väärtustavad vaimsust, kuid ei samasta seda organiseeritud religiooniga. Ja kuigi enamik inimesi ei pea ennast otseselt usklikeks, usutakse meelsasti igasuguseid ettekuulutusi ja ennustusi. Paljud tunnistavad, et usuvad mingi kõrgema jõu olemasolusse, kuid otseselt ühtki usku omaks ei tunnista ja kirikus ka ei käi. Kas see muudab kuidagi meie elukorraldust?
Saabuvad ülestõusmispühad on kristlikus maailma olulisemad. Jeesus Kristus, kes suri ristil ja kes ülestõusmise ime läbi üles äratati surnuist, õpetas maa peal käies, et armasta oma ligimest. Nii lihtne soov, aga ometi kipub see sageli ununema. Olla ise rahul ja õnnelik, on need asjad, mis meie saame teha kõige selle lootusetu ja rahutu maailma keskel. Tunda rõõmu saabunud kevadest ja päikesepaistest. Tõdeda, et karm talv on lõpuks möödas ja suvi ootamas ees.
Oled kas usklik või mitte, ees on pühad ja tööst vabad päevad. Sel ajal saame olla koos oma pere ja lähedastega, süüa koos natuke erilisemaid sööke ja lihtsalt tunda, et kõik polegi nii lootusetu. Usume siis vähemalt sellesse.