Juhtkiri: Raamat pole kuhugi kadunud

Eelmisel aastal möödus 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest – nii toimub alates eesti kirjanduse päevast, 30. jaanuarist 2025 kuni tänavu aasta emakeelepäevani, 14 märtsini ehk homseni Eesti Raamatu Aasta.
Kesknädalal sai kuulata põnevat konverentsi sel teemal Põltsamaa lossis, mille käigus meenutati bibliofiili ja kirjandusloolast Jaan Roosi. Tegu oli isikuga, kes on jäänud paljudele täiesti tundmatuks ning kelle nimi pole eriti läbi käinud või meeldejäävalt esile kerkinud ka kooli ajalootundides, kuna sõjajärgseil aastail oli ta võimude poolt poliitilistel põhjustel taga kiusatud.
Alates aastast 1916 hakkas Jaan Roos süstemaatiliselt koguma eesti vanemat trükisõna. Temale kuulus 1930. aastate lõpul Eesti suurim eraraamatukogu rohkem kui 10 000 köitega. Roos osales ka paljude kultuuriorganisatsioonide tegevuses ning trükiste kirjastamises, avaldades rohkelt kultuuri- ja kirjandusloolisi artikleid.
Konverentsil meenutas ajakirjanik Raul Rebane, et Jaan Roos oli oma ajastu suurim kroonik ja tänu temale saame teada, mis elu elati Eestis näiteks 1950. aastatel.
Konverentsil toimunud arutelul räägiti ka raamatu rollist tänasel päeval ning nii mõnigi nentis kurvastusega, et noored loevad vähe või ei loe üldse. Või loevad vaid vähesel määral, vastavalt sellele, kui palju koolitundides lugeda kästakse.
Ometi pole ka tänasel päeval raamatud tegelikult kuhugi kadunud. Ja ka lugejad pole kadunud. Ehk avastab ühel päeval ka noor, kes nutitelefoni skrollib, et hoopis huvitavam on lugeda raamatut?