Juhtkiri: Seemnekartulile joosti tormi

Pilt, mis avanes möödunud laupäeva hommikupoolikul Jõgeva alevikus, Maaelu teadmuskeskuse universaalhalli uste ees, oleks võetud justkui mingist teisest ajastust. Inimesed seisid enne asutuse uste avamist kannatlikult pikas järjekorras, autod pargitud pikas rodus alevikku suunduva tee äärde. Selline tunne tekkis, justnagu oleks taas defitsiit kätte jõudnud, kus kõigil on hirm, et kui õigeks ajaks kohale ei jõua, siis jääd ilma.
Lõpuks ju nii juhtuski, et kes kell üks või pool kaks Jõgeva alevikku saabus, sellel jäi soovitud kohalik seemnekartul saamata. Ka muud kraami polnud ammu enne Seemnefestivali ametlikku lõppu enam saada – näiteks Vasula Aia õunad said samuti varem otsa. Rahvas hakkas juba keskpäeva paiku laiali valguma.
Miks aga sõita kohale kahe koti kartuli pärast, seistes selleks pool tundi järjekorras?
Kartulist rääkides ei saa üle ega ümber sellest, et kartul päästis eesti rahva näljast. Kartul on meile jätkuvalt teine leib. Nüüd räägitakse taas kartuli kasulikkusest, kuigi vahepeal kõlas imelikke väiteid, et kartul teeb paksuks.
Kusagil Inglismaal ei tekiks sellist rahva tunglemist seemnekartuli pärast, sest alati sõltub palju sellest, kas sul on tagaaias maalapike, kuhu kartul või muu põllukultuur kasvama panna.
Küsimus on ka, kas on pidevalt töötavaid taluturge, kus talunikud oma köögivilja müüvad ja kus on kohalikud sordid esindatud. Eestis taluturgude värk väga hästi ei töötagi, sest kasvatatakse jätkuvat ise. Hea on, et seda tehakse.