Juhtkiri: Kas keegi kõiki nimesid enam mäletabki?

Hakkame siis nimedega minema: Eesti Sordiparanduse ja Seemnekasvatuse Edendamise Selts, Jõgeva Sordikasvandus, Jõgeva Riiklik Sordiaretusjaam, Jõgeva Sordiaretusjaam, Jõgeva Sordiaretuse Instituut, Eesti Taimekasvatuse Instituut, Eesti Maaelu Teadmuskeskus, Jõgeva Katsekeskus …
Pole kindel, et siin olevad nimed on kõik, mida veidi enam kui saja aasta jooksul on kandnud Jõgeva alevikus tegutsev Eesti sordiaretuse häll. Ajad on muutunud, nimed ühes sellega. Viimastel aastatel on nimedega kuidagi hästi kiireks läinud. Kogu aeg muutustes, ei päevagi paigalseisu.
Nagu ikka, põhjendatakse nimemuutusi selguse huvides. Et muidu jääb kõik endiseks: inimesed, masinad, maa. Aga nimi on see, mis takistab arengut ja edasiminekut. See võib ka tõsi olla, kui funktsioonid ja eesmärgid aastatega muutuvad ning on vaja luua selgemat ja täpsemat kuvandit. Seda ei saagi ette heita. Ainult kõige selle juures tekitab kõrvalseisjates küsimusi, mis sellest uuest nimest paremaks muutub. Ajakirjanduses peab muide paika üks kirjutamata reegel: kui vahetad väljaande nime, langeb tiraaž kohe.
Jõgeva sordiaretuse traditsioonide puhul ei olegi kõige olulisem võib-olla nimi, vaid see, palju teadust, teaduse tegijaid ja loojaid nende muutustega siiamaile alles jääb. Kahjuks on ajalugu kinnitanud, et iga muudatus kustutab tükikese kohalikust hiilgusest. Jõgevamaa, Jõgeva alevik on aga tänu sordiaretustööle olnud üle sajandi siinseks maamärgiks. Tahaks loota, et on ka edaspidi.